Eile saabusin tagasi Sulawesi-reisidelt. Vahelduseks on jälle mõnus paigal olla, Semarang on juba koduseks kujunenud ka. Jõudsin just õigeks ajaks, et headaega soovida neile, kes siin vaid 6 kuuks olid. Natuke kahju, et meid nüüd nii väheks jääb, aga pole hullu (vähemalt sain hunniku uusi riideid, sest kojuminejad jätsid palju asju siia).
Kirjutasin reisides blogi jaoks vihikusse igasugu juttu, aga nüüd olen nii laisk, et üldse ei viitsi seda siia arvutisse kanda... Pilte on ka muidugi palju. Ehk homme jookseb jutt paremini, siis saate palju lugemist.
Nii mõnus on, et saan jälle veidi rutiinsemalt elada. Ma poleks uskunud, aga hakkasin seda taga igatsema. Pidev kehv toitumine ja regulaarse trenni puudumine hakkas tervisele mõjuma vaikselt. Ma ei tahtnud oma elu rännates raskeks teha pideva puuviljade taga ajamisega. Niigi oli ülipalju sebimist. Niiet sõin igasugu muud kraami. Aga mu keha on nii harjunud pidevalt värsket saama, et see mõjus shokeerivalt. Haigeks ei jäänud, aga tundsin end rohkem väsinuna, nahk hakkas kuivama jne. Nüüd saan jälle rõõmsalt joogatama hakata ja puuviljakilosid alla kugistada :). Kuigi nüüd on joogaga tunduvalt raskem. Kui auk jääb sisse, siis polegi nii kerge end jälle uuesti distsiplineerida. Jooksmas saan ka jälle hakata käima.
Kool algab järgmisel nädalal, aga selle koha pealt mul erilist entusiasmi pole. Loodan, et 2. semester läheb veel lõdvemalt kui 1. :).
Luban, et homme alustan siia Sulawesi seikluste kirjutamist. Ma pole enam harjunud arvutis istuma, sest viimased 3 nädalat nägin netti vähe. Tuleb uuesti sisse elada...
Wednesday, February 27, 2013
Tuesday, February 12, 2013
Lipud pilvedes
Ronisime mae otsa. Nagime kotkaid lendamas ja armsat lahket vanameest, kes elab mae tipus hurtsikus.
Loodetavasti ma veel maletan koike huvitavat mone nadala parast Semarangis tagasi olles, siin netipunktides ei joua romaane kirjutama hakata...
Veidi on koduigatsus ka, aga mul on siin toredad erisikaaslased. Naerame koguaeg kohud koveras ja tunneme end niisama hasti.
Saturday, February 9, 2013
Endiselt elus
Nuud oleme paar paeva juba olnud Tana Toraja magises piirkonnas ja siin on vaga monus, uks mu uusi lemmikkohti Indonesias kindlasti. Palju voimalusi jalutada magede ja traditsiooniliste kulade vahel mooda vaikeseid teid. Homme laheme moneks paevaks jalgsi matkama. Vihma sajab kull natuke liiga palju, ikka iga paev moned tunnid, aga saab hakkama.
Tsehhi tudruk Lenka jai kahjuks haigeks... Ta jaab meie praegusesse homestaysse niikauaks puhkama ja paranema kuni me ulejaanud magesid vallutame. Kurb kull teda niiviisi siia jatta, aga paari paeva parastvaatame ta jalle ule. Kui tal paremaks ei lahe, peab ta ilmselt Jaavale tagasi soitma.
Internet siin koige parem pole ja millegiparast ei lase ta mul blogi kommentaaridele vastata ka. Koora laks ka elekter ara, aga tuli onneks tagasi... Uldse oli ime, et loogile paasesin, sest kohalikud internetipunktid on tavaliselt tais arvutimangusoltlastest vaikesi poisse...
Pikemalt praegu ei joua kirjutada
Tsehhi tudruk Lenka jai kahjuks haigeks... Ta jaab meie praegusesse homestaysse niikauaks puhkama ja paranema kuni me ulejaanud magesid vallutame. Kurb kull teda niiviisi siia jatta, aga paari paeva parastvaatame ta jalle ule. Kui tal paremaks ei lahe, peab ta ilmselt Jaavale tagasi soitma.
Internet siin koige parem pole ja millegiparast ei lase ta mul blogi kommentaaridele vastata ka. Koora laks ka elekter ara, aga tuli onneks tagasi... Uldse oli ime, et loogile paasesin, sest kohalikud internetipunktid on tavaliselt tais arvutimangusoltlastest vaikesi poisse...
Pikemalt praegu ei joua kirjutada
Tuesday, February 5, 2013
Ahastused ja seiklused
Olen elusalt Sulawesil. Mulle tundub, et ma ei saa astuda uhte sammu ka ilma koikvoimalike seiklusteta (tapitahti siin pole, elate ule). Ja veel panin tahele, et koik mu seiklused algavad veendumusega, et see on koige vastikum kogemus, mis mul siiani olnud on. Ja siis laheb u paev mooda ja saan aru, et tegelikult on jube tore ja huvitav. Naljakas kui motlema hakata.
Nii algas ka mu laevareis Sulawesile. Soitsime koigepealt bussiga Surabayasse, kust laksime merele. Sadamasse joudsime 5 hommikul, niiet veetsime seal oma 6h. Mis tahendab, et istusime kai aares. Algul oli ok, aga siis hakkas meie umber tekkima kultuurikiht uudishimulikest sadamatoolistest. Nad tulid ja tahtsid meeleheitlikult suhelda jne. Meie olime rampvasinud ja tahtsime puhata. Nemad ei saanud aru uhestki vihjest ega ignoreerimisest. Mina loen ajakirja voimalikult kurja naoga ja nemad jollitavad suu korvuni. Uhesgi suunas ei saa vaadata, sest siis keegi arvab, et ma pooran talle tahelepanu ja hakkab veel innukamalt suhtlust argitama. Ja me ei saanud mitte kusagile pogeneda ka, pidime seal laeva ootama... Joonistasin, et tahelepanu korvale juhtida endal ja siis need tegelased muutusid eriti uudishimulikeks. Kujutage eete pilti, kus mina istun sadamas maas ja uritan vaikselt omas mullis joonistada, samal ajal hiilivad taiskasvanud mehed mu selja taha, et vihikisse piiluda. Ise veel itsitavad nagu vaiksed lapsed.... Ausalt, see on jube koomiline, aga teatud hetkedel ei suuda seda huumoriga vaadata. Monikord viskab lihtsalt ule. Siis tuli laev lopuks ja motlesime, et oleme paastetud. Aga see jai siiski vaid lootuseks. Vaesed opilased nagu me oleme ostsime piletid economy klassi. Uks eelmise aasta opilane utles aasta algul, et Indoneesias reisides 1.,2. ja 3. klass on ok, aga economy klass on "huvitav". See on parim viis selle kirjeldamiseks ma usun. Oobimiseks on economy klassil koige alumisel tekil uks suur ruum, mis on madratseid tais topitud, haiseb kempsude ja higi jargi ja ohuvahetust pm polegi. Otsustasime parem valistekil laagri pusti panna, aga varsti hakkas vihma sadama. Siis laksime sisse, aga ulesse, mingisse diivanitega vaheruumi. Algul tundus ok, aga siis taitus ka see vaeste reisijatega, kellel paremat kohta polnud. Jallegi armutu jollitamine, ohupuudus ja veel lisaks mingid idioodid otsustasid suitsetada otse keelumargi all. Olen moistnud, et indoneeslastel pole mitte mingit arusaama viisakast distantsist voi priaavtsest ruumist. Kui nad soovivad, siis lihtsalt passivadki imelikke bulesid 5h jarjest, silm ka ei pilgu. Ma loll ei votnud raamatutki kaasa, niiet igav oli ka. Laev alustas liikumist 17.30, kuigi oleks pidanud 14.00 ja meie olime pardal juba 10.00. Soit ise vottis aega u 26h. Esimene paev mooduski kohutavas ouduses ja ma motlesin kull, et nuud on Indoneesiaga vaja solmida lopparved. Suurest stressist lihtsalt soin kogu aeg. Ohtul otsustasime leida parema magamiskoha. Vihm oli juba labi, niiet vaatasime valjas ringi. Leidsime ideaalse vaikese rodu otse kapteniruumi taga. Sinna viiv keelumargiga varav oli millegiparast lahti, niiet lihtsalt kasutasime juhust. Panin oma vorkkiige ulesse, Marton ja Elena olid porandal. Seal magada oli vaga monus. Lained ootsutasid kiike ja minul oli magus uni. Terve teise paeva veetsime seal uhkes privaatsuses (vahemalt suurema aja). Valjas kaies huppasime ule kinnise varava ja koik reisijad vahtisid imestusega, aga kasutasime oma autoriteetseid bule nagusid, mis utlevad, et meile on teised reeglid . Vahepeal ilmusid meie juurde ka kapten ja muud tahtsad ninad. Keegi meid ara ei ajanud. Aga seeeest pidime tegfema mitmeid fotosessioone koos kapteniabide ja nende perekondadega... Aga selle elas ule. Ohtul avanes jalle kapteniruumi uks ja meid kutsuti lahkelt sisse. See oli vinge. Vaatasime koik masinad ule ja uurisime binoklitega silmapiiri. Peakapten ise oli nagu muinasjutust. istus korgel toolil ja luges tahtsa naoga sufide filosoofiast. Ta pidas meile indoneesia keeles pika loengu. Enamusest aru ei saanud, aga labi kaisid nt sellised teemad: Universumi loomine, Neil Armstrong, Indoneesia poliitikute kasuahnus, koikide rahvuste uhtsus, euroopa tudrukute ilu jne jne. Kusjuures ta uldse ei oodanud, et me kuidagi ta monoloogile vastaksime. See oli nii surreaalne tegelikult :D. Aga kapten oli selline toeline targa moega ja uliasjalik mees, tundus igati sobilikuna sellel tahtsal kohal.
Makassarisse joudes vottis meid sadamas vastu uks kohalik, kes ka eelmisel aastal Martonile ja Elenale siin oomaja pakkus. Nemad olid siin uhe oo, aga mina jain ka teiseks, sest alles tana kohtun Gabriela ja teistega, kellega koos edasi reisime. Siin tekkisid omaette probleemid. Tuup on vaga kena ja viisakas ja abivalmis. Ja just see ongi probleemiks. Iga lause algab sonadega "Im so sorry...". Ta silmad on nii hirmu tais kogu aeg, sest voibolla me pole tema pakutaga 200% rahul. Ta noudis lausa, et ta on siin meile justkui teener ja tarib meid igale poole, kuhu iganes soovime. See tundub kull mugav ja puha ning algul polnud vigagi. Aga eriti peale seda kui temaga kahekesi jain muutus see niii valjakannatamatuks. Ma ei viitsi igas lauses kinnitada, et ta ei pea vabandama ja et mulle on ok, kui ma ootan, kuni ta raha automaadist valja votab ja et mulle pole probleem magada porandal jne... Kuidas saab niimoodi suhelda, kui inimene end mitte mingil viisil vabaks ei suuda lasta ja end nii kehvasti tunneb. Ta ei lasknud mul oma kerget kotti ka kanda, sest ta nii kartis,et moodujad naevad ja motlevad, et ta on nome mees (sest mina kannan kotti ja tema mitte).
Aga aitab halamisest. Saatsime eile hommikul siis Martoni ja Elena bussiga teele nende parismaalaste otsingutele. Samal ajal otsis mind uks mees, kes pidi mulle ule andam paki muretsevalt sobralt Jakartast. See sama, keda Bromol kohtasin ja kes mu motika transpordi korraldas. Tema firmal on harukontor ka Makassaris Sulawesil. Ja nagu ikka, ta ei suuda moelda, et minusugune noor tudruk pidevalt ringi reisib (eriti veel sellise pisikese opilaseelarvega). Niiet algul ta noudis, et ta tahab mulle pangaulekandega ressursse saata. Aga kuna mul on eesti konto, siis see polleks niikuinii hasti valja manginud. Niiet ta utles, et Makassaris pean kohtuma tema alluvaga siinsest harukontorist, kes mulle umbriku ule annab :D. Tuli valja, et tuup oli juba sadamas minu nimesildiga vehkinud, aga mina ei teadnud kuna telefoniaku oli ules oelnud pikal soidul. Siis jargmisel paeval tuli tuup minu praegusesse peatuspaika, aga just siis kui meie olime bussijaama soitnud. Lopuks onnestus tal meid seal katte saada. Siis soitsime tema kontorisse. Seal sain katte umbriku ja nahkdiivanitel kais tosine diskussioon. Olime kolmekesi: mina, siinne Makassari host ja siis see kontorijuhataja. Viimane soovis tungivalt, et ma tema pere juures veedaksin ulejaanud 24h ja teine tuup arvas, et tema pere juures on siiski parem. Asi jai hilisemaks otsustamiseks. Siis tuli arutamisele minu ja tana saabuvate soprade transport Tana Torajasse (piirkond Sulawesi keskel, 8h kaugusel Makassarist). Me olime moelnud bussiga minna, aga tuli valja, et minu sobrale direktorile Jakartas see ei meeldi. Niiet laheme sinna nende firma autaga. Vaga mugav. Osakonnajuhataja Makassaris koguaeg raakis suu naerul, et jah, tema boss jakartast on Mirjami parast nii mures ja temale siin on antud ulessanne minu elu nii palju lihtsamaks teha kui voimalik. Ma leian, et kogu see olukord oli jube koomiline :D. Ja peale seda kohtumist oli minu lihtkodanikust host veelgi altim koguaeg minu ees vabandama ette ja taha. Sest ta tundis end veel vahem padevana nahes neid tahtsaid ja rikkaid bosse, kes minu turvalisuse parast muretsevad. Ohtuks sain peavalu, sellest pidevast kinnitamisest, et mul pole hada midagi, palun ara vabanda kogu aeg. Tana valutab veel endiselt veidi. Aga juba tunni parast viib ta mu lennujaama, kus kohtun teiste tudrukutega. Ja siis ohtul korjab autojuht meid peale ja eskordib Torajasse.
Eile ostsin endale siiski uue fotoka (telefoniaku saab nii kiiresti tuhjaks, et sellele ei saa pildistamise osas lootma jaada). Kasutasin raha, mille sain annetusena sellelt muretsevalt sobralt ja veidi jai veel alleski.
Minu Makassari hosti sugulased (vasakul kaks nobu ja paremal ema):
Mina ja host Ilman. Ostmas uut kaamerat tegime kvaliteedikontrolli. Teeb palju paremaid pilte kui mu vana romu. Enne ja parast ostu sooritamist vedas Ilman mind arusaamatutel pohjustel mooda ostukeskusi ringi tukk aega. Utles, et tahab jalutada ja meil on nii palju aega niikuinii. Terve paeva kais selline ringikarutamine veel erinevate sugulaste juures ja tema inglisekeele opilaste juures, kellega siis pidin harjutamise eesamargil vestlust arendama. See oli omaette naljakas, kuna poisid olid jube habelikud ja hirmul :D. Etteteatamata sadas nende koju sisse inglisekeele optaja ja mingi buleneiu. Peale 30 min nad juba julgesid moned sonad poetada, aga hirmuhigi voolas mooda nagu alla ojadena.
Ilus paikeseloojang rapases Makassari rannas:
Nii algas ka mu laevareis Sulawesile. Soitsime koigepealt bussiga Surabayasse, kust laksime merele. Sadamasse joudsime 5 hommikul, niiet veetsime seal oma 6h. Mis tahendab, et istusime kai aares. Algul oli ok, aga siis hakkas meie umber tekkima kultuurikiht uudishimulikest sadamatoolistest. Nad tulid ja tahtsid meeleheitlikult suhelda jne. Meie olime rampvasinud ja tahtsime puhata. Nemad ei saanud aru uhestki vihjest ega ignoreerimisest. Mina loen ajakirja voimalikult kurja naoga ja nemad jollitavad suu korvuni. Uhesgi suunas ei saa vaadata, sest siis keegi arvab, et ma pooran talle tahelepanu ja hakkab veel innukamalt suhtlust argitama. Ja me ei saanud mitte kusagile pogeneda ka, pidime seal laeva ootama... Joonistasin, et tahelepanu korvale juhtida endal ja siis need tegelased muutusid eriti uudishimulikeks. Kujutage eete pilti, kus mina istun sadamas maas ja uritan vaikselt omas mullis joonistada, samal ajal hiilivad taiskasvanud mehed mu selja taha, et vihikisse piiluda. Ise veel itsitavad nagu vaiksed lapsed.... Ausalt, see on jube koomiline, aga teatud hetkedel ei suuda seda huumoriga vaadata. Monikord viskab lihtsalt ule. Siis tuli laev lopuks ja motlesime, et oleme paastetud. Aga see jai siiski vaid lootuseks. Vaesed opilased nagu me oleme ostsime piletid economy klassi. Uks eelmise aasta opilane utles aasta algul, et Indoneesias reisides 1.,2. ja 3. klass on ok, aga economy klass on "huvitav". See on parim viis selle kirjeldamiseks ma usun. Oobimiseks on economy klassil koige alumisel tekil uks suur ruum, mis on madratseid tais topitud, haiseb kempsude ja higi jargi ja ohuvahetust pm polegi. Otsustasime parem valistekil laagri pusti panna, aga varsti hakkas vihma sadama. Siis laksime sisse, aga ulesse, mingisse diivanitega vaheruumi. Algul tundus ok, aga siis taitus ka see vaeste reisijatega, kellel paremat kohta polnud. Jallegi armutu jollitamine, ohupuudus ja veel lisaks mingid idioodid otsustasid suitsetada otse keelumargi all. Olen moistnud, et indoneeslastel pole mitte mingit arusaama viisakast distantsist voi priaavtsest ruumist. Kui nad soovivad, siis lihtsalt passivadki imelikke bulesid 5h jarjest, silm ka ei pilgu. Ma loll ei votnud raamatutki kaasa, niiet igav oli ka. Laev alustas liikumist 17.30, kuigi oleks pidanud 14.00 ja meie olime pardal juba 10.00. Soit ise vottis aega u 26h. Esimene paev mooduski kohutavas ouduses ja ma motlesin kull, et nuud on Indoneesiaga vaja solmida lopparved. Suurest stressist lihtsalt soin kogu aeg. Ohtul otsustasime leida parema magamiskoha. Vihm oli juba labi, niiet vaatasime valjas ringi. Leidsime ideaalse vaikese rodu otse kapteniruumi taga. Sinna viiv keelumargiga varav oli millegiparast lahti, niiet lihtsalt kasutasime juhust. Panin oma vorkkiige ulesse, Marton ja Elena olid porandal. Seal magada oli vaga monus. Lained ootsutasid kiike ja minul oli magus uni. Terve teise paeva veetsime seal uhkes privaatsuses (vahemalt suurema aja). Valjas kaies huppasime ule kinnise varava ja koik reisijad vahtisid imestusega, aga kasutasime oma autoriteetseid bule nagusid, mis utlevad, et meile on teised reeglid . Vahepeal ilmusid meie juurde ka kapten ja muud tahtsad ninad. Keegi meid ara ei ajanud. Aga seeeest pidime tegfema mitmeid fotosessioone koos kapteniabide ja nende perekondadega... Aga selle elas ule. Ohtul avanes jalle kapteniruumi uks ja meid kutsuti lahkelt sisse. See oli vinge. Vaatasime koik masinad ule ja uurisime binoklitega silmapiiri. Peakapten ise oli nagu muinasjutust. istus korgel toolil ja luges tahtsa naoga sufide filosoofiast. Ta pidas meile indoneesia keeles pika loengu. Enamusest aru ei saanud, aga labi kaisid nt sellised teemad: Universumi loomine, Neil Armstrong, Indoneesia poliitikute kasuahnus, koikide rahvuste uhtsus, euroopa tudrukute ilu jne jne. Kusjuures ta uldse ei oodanud, et me kuidagi ta monoloogile vastaksime. See oli nii surreaalne tegelikult :D. Aga kapten oli selline toeline targa moega ja uliasjalik mees, tundus igati sobilikuna sellel tahtsal kohal.
Makassarisse joudes vottis meid sadamas vastu uks kohalik, kes ka eelmisel aastal Martonile ja Elenale siin oomaja pakkus. Nemad olid siin uhe oo, aga mina jain ka teiseks, sest alles tana kohtun Gabriela ja teistega, kellega koos edasi reisime. Siin tekkisid omaette probleemid. Tuup on vaga kena ja viisakas ja abivalmis. Ja just see ongi probleemiks. Iga lause algab sonadega "Im so sorry...". Ta silmad on nii hirmu tais kogu aeg, sest voibolla me pole tema pakutaga 200% rahul. Ta noudis lausa, et ta on siin meile justkui teener ja tarib meid igale poole, kuhu iganes soovime. See tundub kull mugav ja puha ning algul polnud vigagi. Aga eriti peale seda kui temaga kahekesi jain muutus see niii valjakannatamatuks. Ma ei viitsi igas lauses kinnitada, et ta ei pea vabandama ja et mulle on ok, kui ma ootan, kuni ta raha automaadist valja votab ja et mulle pole probleem magada porandal jne... Kuidas saab niimoodi suhelda, kui inimene end mitte mingil viisil vabaks ei suuda lasta ja end nii kehvasti tunneb. Ta ei lasknud mul oma kerget kotti ka kanda, sest ta nii kartis,et moodujad naevad ja motlevad, et ta on nome mees (sest mina kannan kotti ja tema mitte).
Aga aitab halamisest. Saatsime eile hommikul siis Martoni ja Elena bussiga teele nende parismaalaste otsingutele. Samal ajal otsis mind uks mees, kes pidi mulle ule andam paki muretsevalt sobralt Jakartast. See sama, keda Bromol kohtasin ja kes mu motika transpordi korraldas. Tema firmal on harukontor ka Makassaris Sulawesil. Ja nagu ikka, ta ei suuda moelda, et minusugune noor tudruk pidevalt ringi reisib (eriti veel sellise pisikese opilaseelarvega). Niiet algul ta noudis, et ta tahab mulle pangaulekandega ressursse saata. Aga kuna mul on eesti konto, siis see polleks niikuinii hasti valja manginud. Niiet ta utles, et Makassaris pean kohtuma tema alluvaga siinsest harukontorist, kes mulle umbriku ule annab :D. Tuli valja, et tuup oli juba sadamas minu nimesildiga vehkinud, aga mina ei teadnud kuna telefoniaku oli ules oelnud pikal soidul. Siis jargmisel paeval tuli tuup minu praegusesse peatuspaika, aga just siis kui meie olime bussijaama soitnud. Lopuks onnestus tal meid seal katte saada. Siis soitsime tema kontorisse. Seal sain katte umbriku ja nahkdiivanitel kais tosine diskussioon. Olime kolmekesi: mina, siinne Makassari host ja siis see kontorijuhataja. Viimane soovis tungivalt, et ma tema pere juures veedaksin ulejaanud 24h ja teine tuup arvas, et tema pere juures on siiski parem. Asi jai hilisemaks otsustamiseks. Siis tuli arutamisele minu ja tana saabuvate soprade transport Tana Torajasse (piirkond Sulawesi keskel, 8h kaugusel Makassarist). Me olime moelnud bussiga minna, aga tuli valja, et minu sobrale direktorile Jakartas see ei meeldi. Niiet laheme sinna nende firma autaga. Vaga mugav. Osakonnajuhataja Makassaris koguaeg raakis suu naerul, et jah, tema boss jakartast on Mirjami parast nii mures ja temale siin on antud ulessanne minu elu nii palju lihtsamaks teha kui voimalik. Ma leian, et kogu see olukord oli jube koomiline :D. Ja peale seda kohtumist oli minu lihtkodanikust host veelgi altim koguaeg minu ees vabandama ette ja taha. Sest ta tundis end veel vahem padevana nahes neid tahtsaid ja rikkaid bosse, kes minu turvalisuse parast muretsevad. Ohtuks sain peavalu, sellest pidevast kinnitamisest, et mul pole hada midagi, palun ara vabanda kogu aeg. Tana valutab veel endiselt veidi. Aga juba tunni parast viib ta mu lennujaama, kus kohtun teiste tudrukutega. Ja siis ohtul korjab autojuht meid peale ja eskordib Torajasse.
Eile ostsin endale siiski uue fotoka (telefoniaku saab nii kiiresti tuhjaks, et sellele ei saa pildistamise osas lootma jaada). Kasutasin raha, mille sain annetusena sellelt muretsevalt sobralt ja veidi jai veel alleski.
Minu Makassari hosti sugulased (vasakul kaks nobu ja paremal ema):
Mina ja host Ilman. Ostmas uut kaamerat tegime kvaliteedikontrolli. Teeb palju paremaid pilte kui mu vana romu. Enne ja parast ostu sooritamist vedas Ilman mind arusaamatutel pohjustel mooda ostukeskusi ringi tukk aega. Utles, et tahab jalutada ja meil on nii palju aega niikuinii. Terve paeva kais selline ringikarutamine veel erinevate sugulaste juures ja tema inglisekeele opilaste juures, kellega siis pidin harjutamise eesamargil vestlust arendama. See oli omaette naljakas, kuna poisid olid jube habelikud ja hirmul :D. Etteteatamata sadas nende koju sisse inglisekeele optaja ja mingi buleneiu. Peale 30 min nad juba julgesid moned sonad poetada, aga hirmuhigi voolas mooda nagu alla ojadena.
Ilus paikeseloojang rapases Makassari rannas:
Friday, February 1, 2013
Uued plaanid
Eile käisime Ilonaga massaažis. Päris äge kogemus oli. Massööriks oli nii armas kohalik vanamutikene, kes vahepeal pomises mingeid araabiakeelseid palveid ka. Ja tundus, et ta räägib vaid jaava keeles, niiet tõlgiks indoneesia keelega oli tema lapselaps.
Ilona ja mutike:
Paari päeva eest sain ka lahti esimesest eestiteemalisest t-särgist, mis jõulupakist tuli. See ei läinud küll indoneeslasele vaid ungarlasele Martonile sünnipäevaks. Ta üritas oma tähtpäeva küll varjata, aga saime jaole ja tegime talle üllatuse. Ta on Eestis elanud ka veidi aega ja särk meeldis.
Indoneesiasse saabus nüüd eelmise aasta Darmasiswa õpilane Elena, see sama kelle juhilubasid ma laenasin. Aga tema seda ei tea. Tegelikult jättis ta need Martonile, kes siis lahkelt mulle pakkus. Ma ei kujua ette, et isegi indoneesia politsei oma pimeduses võiks nii rumal olla, et Martonit Elenaks peaks :D. Näost näkku nähes oli selge, et ka minuga ei sarnane ta üldse. Aga talle endale teadmata päästis ta mu seaduseprobleemidest Balil.
Juba homme sõidan jälle tuuritama. Seekord Sulawesile. Alguses sõidan koos Elena ja Martoniga laevaga Makassarisse, aga edasi reisin Gabrielaga. Tema tuleb Balilt otse, saame Sulawesil kokku. Jääme kaheks või kolmeks nädalaks ja väga kindlaid plaane pole. Tahaks käia erinevates loodusparkides ja toredates randades, Sulawesil on nii palju põnevat, et raske on valida... Muide, kui te arvate, et minu rännud on hullud, siis tegelikult leidub palju segasemaid inimesi. Näiteks Elena ja Marton lähevad Sulawesile selleks, et leida üles üks džunglihõim. Selline pärismaalastest rändrahvas. Küsisin, et kuidas nad kavatsevad nendega suhelda. Marton ütles, et kui nad hõimu üles leiavad, istuvad keset nende laagriplatsi maha ja jäävad ootama, mida nendega peale hakatakse. Ühist keelt ju pole ega midagi. Jääme lootma, et neid vähemalt jumalatele ei ohverdata või ära ei sööda :D.
Võtan kaasa võimalikult vähe asju, vaid 35L seljakoti täie. Arvuti jääb kindlasti kohe maha, niiet ma ei tea kui palju ma blogisse jõuan. Käime avalikes internetipunktides, mida ikka linnades leidub.
Ilona ja mutike:
Paari päeva eest sain ka lahti esimesest eestiteemalisest t-särgist, mis jõulupakist tuli. See ei läinud küll indoneeslasele vaid ungarlasele Martonile sünnipäevaks. Ta üritas oma tähtpäeva küll varjata, aga saime jaole ja tegime talle üllatuse. Ta on Eestis elanud ka veidi aega ja särk meeldis.
Indoneesiasse saabus nüüd eelmise aasta Darmasiswa õpilane Elena, see sama kelle juhilubasid ma laenasin. Aga tema seda ei tea. Tegelikult jättis ta need Martonile, kes siis lahkelt mulle pakkus. Ma ei kujua ette, et isegi indoneesia politsei oma pimeduses võiks nii rumal olla, et Martonit Elenaks peaks :D. Näost näkku nähes oli selge, et ka minuga ei sarnane ta üldse. Aga talle endale teadmata päästis ta mu seaduseprobleemidest Balil.
Juba homme sõidan jälle tuuritama. Seekord Sulawesile. Alguses sõidan koos Elena ja Martoniga laevaga Makassarisse, aga edasi reisin Gabrielaga. Tema tuleb Balilt otse, saame Sulawesil kokku. Jääme kaheks või kolmeks nädalaks ja väga kindlaid plaane pole. Tahaks käia erinevates loodusparkides ja toredates randades, Sulawesil on nii palju põnevat, et raske on valida... Muide, kui te arvate, et minu rännud on hullud, siis tegelikult leidub palju segasemaid inimesi. Näiteks Elena ja Marton lähevad Sulawesile selleks, et leida üles üks džunglihõim. Selline pärismaalastest rändrahvas. Küsisin, et kuidas nad kavatsevad nendega suhelda. Marton ütles, et kui nad hõimu üles leiavad, istuvad keset nende laagriplatsi maha ja jäävad ootama, mida nendega peale hakatakse. Ühist keelt ju pole ega midagi. Jääme lootma, et neid vähemalt jumalatele ei ohverdata või ära ei sööda :D.
Võtan kaasa võimalikult vähe asju, vaid 35L seljakoti täie. Arvuti jääb kindlasti kohe maha, niiet ma ei tea kui palju ma blogisse jõuan. Käime avalikes internetipunktides, mida ikka linnades leidub.
Subscribe to:
Posts (Atom)