Hommikune üllatus

Täna nägin unes, et toas mängib telekas ja ma ei suuda kuidagi häält maha keerata. Ärkasin siis ärritunult ülesse ja sattusin suurde segadusse. Kõik kohad olid täis mingit jube valju ja veidrat üürgamist. Mõnda aega ei saanud üldse aru, mis toimub. Siis jõudis kohale, et ilmselt tuleb hääl ületee masjidist. Aga miks? Nii vara hommikul. Oleks reede siis saaks veel aru, aga ei ole ju (reede on moslemitele tähtsaim palvetamise päev ja siis lõunati on alati kuulda väga imelikku muusikat). Ja see skandeerimine kestis veel tunde. Hiljem tuli välja, et ilmselt on tegu mingi matusetseremooniaga. Aasta pärast inimese surma loetakse tema auks kogu koraan ette. Aga miks nad peavad seda tegema varahommikul ja nii kõvasi kui valjuhääldi võimaldab? Mu kõrvad ei suutnud lõpuks enam seda välja kannatada ja põgenesin majast.

Aga vaadake parem pilte raftingust Diengis: (mina olen piltidel rohelise särgiga)

Meile tehti tünga ja aeti paat ümber

Muidu kärestikulisel jõel oli ka mõni rahulik koht

Seal langesime parvega suures kärestikus. Millegipärast teen pildil võimlemisharjutusi :) (paremal keskel)

Reis Diengi

Üleeile tulin tagasi kolmepäevaselt reisilt Diengi platoole. Tegelikult oleme seal juba käinud, aga läksime uuesti, sest kogu üritus oli tasuta. Semarangi turismikeskus korraldas kõik. Läksime suure bussiga ja kokku tuli u 30 inimest kõikvõimalikest eri riikidest (ma kusjuures ei teadnudki, et Semarangis  nii palju välismaalasi on. Osad teistest ülikoolidest ja mõned teevad siin vabatahtlikutöid). Seekord üldse ei häirinud see suur grupp, hoopis väga lõbus oli kogu aeg. Eriti meeldiv oli sealne jahe temperatuur (u nagu Eesti suvi), sest Semarangis on viimasel ajal kohutavalt palav. 

Ühes hotellis, kus peatusime oli veepark. Jõudsime nii hilja, et see oli juba kinni, aga saime ikka sisse minna. Päris äge oli pimedas seal hullata ja igatpidi torudest alla lasta. Naersime nii kõvasti, et hingata ei saanud :D. Üldse käitusime pidevalt nagu üks suur lasteaed, aga see oli lõbus. Ilmselt on see järjekordne Indoneesia mõju. Rääkisin kogu aeg, et siin indoneeslastele kehtib 10a reegel (kõik käituvad 10a nooremana kui nad tegelikult on). Nüüd tuleb välja, et olen ise samasuguseks muutunud :D.

Riisiküpsiste tehas

Igas turismipunktis muidugi ründasid meid suveniirimüüjad

Kunstripsmete ja parukate tehases. Kui keegi teist neid kasutab siis võimalik, et need pärinevad ka Indoneesiast. Ripsmete jaoks panid hoolsad naisekesed iga karva ükshaaval väikese nööri külge

Rattatuur riisipõldude vahel oli üks mu lemmiküritusi. Ja veel nii ägedate ja ülimugavate vanaaegsete ratastega.

Borobuduris

Teelehed kuivamas

Võib juhtuda, et varsti ostate poest teed, kus buled on sees hüpanud (loodetavasti need põrandal olevad lehed olid muust kraamist välja praagitud)

Teelehed läbimas kõikvõimalikke masinaid purustamiseks ja röstimiseks

Värsked teelehed

Kõikvõimalikud kuivatusprotsessid läbinud teelehed.

Matkasime paar tundi terrasspõldude ja järvede vahel.

Väävliaugud

Hiigelsõnajalg

Indoneeslased armastavad suitsetada

Sala kasvandus. Sala on selline imelik ussinahaga puuvili. Mulle eriti ei maitse kahjuks

Baaba-Jagaa majasid leiab riisipõldudel ja muidu niisketel aladel päris palju

 Käisime ka jälle parvetamas (rafting). Pildimaterjal tuleb hiljem

Looduslike värvide keskus

Käisime pühapäeval batika töökojas, kus kasutatakse naturaalseid värve. Seal tehakse värve erinevatest puukoortest, õitest jne. Hästi huvitav ja armas koht oli. Peamine boss oli mees, kes on batikakunsti sees üles kasvanud ja nüüd jagab oma teadmisi laiali. Temaga koos töötavad 5-10 külanaist, kelle ta on välja koolitanud. Alustasime  seal neljakesi ka ühe batikaga. See läks kiiresti, sest kassutasime capi (rauast tempel, u 25x15 cm, kastad selle kuuma vaha sisse ja siis teed kangale mustri). Hiljem lõpetame selle koolis ära. Ja millalgi järgmiste kuude jooksul saame sinna keskusesse tagasi minna kolmeks päevaks, et siis otsast lõpuni üks töö ainult looduslike värvidega teha. 

värvi keetmine puukoorest

Värskelt värvist tulnud töö läheb kuivama. Muster on vahaga kaetud endiselt.

Meie poolik grupitöö

Värvimine

Motikasõidud

Tahtsime nädalavaheusel mingeid lähedalasuvaid koopaid vaatama minna. Kohale jõudes tuli välja, et nad on varisemisohu tõttu suletud. Eelmisel nädalal oli seal õpilastega õnnetus juhtunud. Tulime siis sama targalt tagasi.

Minu ja Tiina vihmavastane relvastus:

Niimoodi tõustakse motikaga lendu:

kuidas aru saada, et oled Indoneesias liiga kaua elanud

Olen nüüd juba 6 kuud Indoneesias olnud ja see on paraamatult oma jäljed jätnud. Ärge imestage kui ma siis Eestisse tagasi tulles imelikult käitun :).

 

Kui vastad jaatavalt vähemalt pooltele järgnevatest punktidest saad aru, et oled juba liiga kaua Indoneesias elanud:

1. Kui juhtub, et leiad kusagilt lääne stiilis WC (mis on suhteliselt ebatõenäoline) siis esimese hooga ei tule meelde kuidas seda kasutada.

2. Usud, et on täiesti normaale (või vähemalt talutav) näha restoranis laudade vahel rotte jooksmas.

3. Nähes mõnes filmis parempoolset liiklust mõtled esimese asjana, et miks kõik valel pool teed sõidavad.

4. Arvad, et on normaalne figureerida vähemalt kolme indoneeslase (keda sa absoluutselt ei tunne, heal juhul oled neid korra põgusalt kohanud) Facebooki profiilipildil. Ja vähemalt üks neist piltidest omab allkirja: „Mina ja minu parim sõber“.

5. Sa hüüad „Apa?“(„Mida?“) kui ei sa aru, mis sulle just öeldud on.

6. Vähemalt pooled su laused ja kõik sms-d algavad (ja tihti ka lõpevad) sõnaga „Jee“ . Millegagi nõustudes kasutad väljendit „Ou jee“. Kusjuures vastus „Jee jee“ koos peanoogutusega indoneeslase poolt tähendab väga tihti, et nad tegelikult üldse ei saanud aru, mida sa just ütlesid, aga lihtsam on teeselda nõustumist. Ka mühatus „Mkmm“ tähendab jaatust. See tekitas algul palju segadust, sest Eestis on see ju eitus.

7. Sa kasutad palju sõnakordusi nagu „Lets go walking-walking“ . Indoneesia keeles on see väga levinud ja muudab sõna tähendust. Nimisõnade mitmus saavutatakse ka sõnu kahekordistades (nt anak-anak = laps-laps e lapsed).

8. Sa arvad, et see on täiesti normaalne:

9. Usud tõsimeeli, et tavaline mootorratas on kõigist autodest kiirem. Mis siinsete teeolude juures ongi tõsi.

10. Oled veendunud, et mootorratta parkimine elutuppa on normaalne.

11. Kui temperatuur langeb alla 30C hakkad vinguma, et on liiga külm ja paned jope/kampsuni selga. Kui kraadiklaas näitab alla 25C lisanduvad villased sokid.

12. Arvad, et on normaalne ja ainuõige käia riietega ujumas. Bikiinedaga randa minek tundub  täiesti mõeldamatuna.

13. Tänaval bulet nähes hüüad automaatselt „bule!“ ja jääd imestunult vahtima.

14. Arvad, et iga paari päeva tagant esinevad elektrikatkestused on igati normaalsed.  (Meil pole niikuinii nt vannitoas valgustit, sest keegi pole viitsinud seal pirni vahetada. Enam pole mõtet ka, sest kõik on juba ära harjunud. Laes on auk, kust veidi valgust immitseb).

15. Arvad, et selline riietus on formaalsuse tipp:

16. Arvad, et see on normaalne viis reisimiseks: 

Istud logus minibussis koos 13 inimesega (istekohti on 8). Pagasis on mitu kasti duriane (troopilised puuviljad, mis haisevad lihtsalt kohutavalt. Kõik indoneeslased armastavad ja kõik turistid vihkavad neid). Raadio üürgab imalaid indoneesia armastuslaule nii kõvasti, et oma mõtteid ka ei kuule, kusjuures bussijuht laulab kogu hingest kaasa. Kui muusikas veidi vaiksem koht tuleb, kuuled kuidas kaasreisijad arutlevad sinu välimuse, olemuse ja eluloo üle (see, et nad sinust tegelikult midagi ei tea ei muuda midagi, hea fantaasiaga memmeke suudab paaritunnise sõidu ajal sulle terve uue elu välja mõelda ja siis seda veendunud näoga teistele edasi rääkida). Bussijuht kimab nii kiiresti kui saab, hoolimata kitsasest/augulistest/käänulistest mägiteedest.

PS. Kui ka viimase punkti suudad silmagi pilgutamata läbida, siis oled jäädavalt ja alatiseks indoneesiastunud ning  tagasiteed normaalsete inimeste ridadesse enam pole (või siis oled lihtsalt üks tuim tükk). Minu level veel nii kõrge pole, aga punktid 1-15 on juba tavalised.