Rafting

Eile käisime raftingul (ei tea, kuidas seda eestikeeli öelda?). See oli äge, kuigi adrenaliini palju polnud, sest vesi on praegu madal. Saime muidugi läbimärjaks ja käisime riiete/vestide/kiivritega ujumas. Muide seal jões on väidetavalt ka piraajad! Krokodille õnneks mitte, aga nägime väga suuri sisalikke kivil (mitte komoodod, väiksemad, aga ikka suured). Jõe äärtes oli džungel ja palju kookospalme/banaanitaimi (mitte puid :)). Väga vinge loodus. Ainuke viga oli prügi, mida on kahjuks Indoneesias igal pool. Aga see jõgi ei olnud veel kõige hullem.

 Lõunapaus kookospähklitega:

Hari raya qurban

Reedel oli moslemitel suur tähtpäev, hari raya qurban. See on tänupüha ja üks kahest olulisemast  igaaastasest pühast moslemitele (teine on ramadan, kui kuu aega paastutakse). Juba neljapäevaõhtul hakati agaralt mošeedes palvetama (normaalne on 5 lühikest palvet päevas) ja lasti kuskil kolmeni öösel välja. Ja siis 4.30 hommikul alustati uuesti. Ja see muidugi on väga lärmakas palvetamine, iga mošee on varustatud valjuhääldiga ja alati palvete ajal kostub sealt esijoriseja hääl (meie kodus ka järgijorisejate hääl, sest elame mošeest kohe üle tee). Niiet neljapäeva õhtul uinusin araabiakeelsete salmide saatel ja reede hommikul ärgates kuulasin edsai. Minu arust oli see hea uinutav soigumine ja magasin väga hästi, aga paljud buled meie tänavalt nii ei arvanud. Hommikul vara algasid õudusstseenid. Moslemid ohverdavad sel päeval oma tänu väljenduseks veiseid ja kitsi. Mina pole varem selliste tapmistega otseselt kokku puutunud, niiet see ei olnud mulle kerge. Ma ei julgenud hommikul välja vaatama minna seda hetke kui kõrid lõhki lõigati, aga piilusin vahepeal rõdult. Siin näete rippumas kitsekest... (ähmane vaade rõdult)

Veidi hiljem, kui söandasime välja minna, oldi juba usinalt ametis nülgimise ja tükeldamisega. Meeste töö oli loomade tapmine ja nülgimine, naised tükeldasid. Traditsiooniliselt jagatakse sel päeval saadud liha laiali kerjustele. Aga kuna meie külas neid pole, jagati liha laiali kõigi kohalike elanike vahel. Siin mõned pildid, mis võibolla nõrganärvilistele ei sobi:

(tagaplaanil paistab ka minu kodu värviline esisein):

Kell 9 hommikul süitsime külla ühe õppejõu poole, kes tahtis meile veidi rohkem hari raya qurbanit tutvustada. Sinna jõudes viis ta meid vaatama ka sealse lähima mošee ees toimuvaid tapatalgusid. Sealne ettevõtmine oli suuremgi kui meie kodus, ohverdati 11 veist ja veel rohkem kitsi. Ka seal nägime vaid  protseduuride lõppjärki (õnneks). Kõige hullem oli sealne hais, hunnikutes toorest liha soojas päikese käes. Ime, et keegi meist ei minestanud. Veel mõned jubedad pildid:

Aga tegelikult on selline lehmakeste/kitsede tapmine tunduvalt kenam kui see, mis toimub tapamajades. Vähemalt said nad enne seda saatuslikku päeva ilusti ja õnnelikult elada. Kiud siiski jõle vaadata. Nii mõnigi jättis hiljem lõunalauas värske šašlõki söömata... Hiljem tõid muidugi ka nqabrid meile kuhjaga riisi ja liha. Riis oli hea vähemalt. Nad teevad siin lisaks tavalisele riisile ka sellist, mis on rohkem mkleepuv ja tükkis ning see on rullitud banaanilehtede sisse.

Õppejõu maja oli väga uhke ja luksuslik ja selle ees kasvas neli (!) mangopuud. Peale toore liha mägesid ja hullu lehka tunduvad need mangod lihtsalt ime-imelised :). Kui panna inimese ette kõrvuti selline mangokobar ja hunnik toorest veist, siis arvatavasti valiks igaüks mangod... (või ei? Mina igastahes valiksin mangod ilmselgelt). Ja muide, siin on mingi miljon eri liiki mangot. Olen proovinud u 5 erinevat siiani.

 
Ja need puud on vaid 5a vanad, aga juba hiiglasuured (pilt on tehtud rõdult):

Reedel oli ka meie sõbra Eruli sünnipäev, niiet korraldasime talle õhtul üllsatuspeo meie pool. Sõime liiga palju... aga muidu oli tore.

Pulm

Täna käisime ühe oma õppejõu pulmas. Mõtlesime, et traditsiooniline Jaava pulm võiks olla väga põnev näha, aga parakuläks see reis meil küll veidi nihu. Pulm toimus Semarangist 4h teekonna kaugusel, niiet 8h kulus täna kokkulitsutult minibussis kössitades ja higijugasid nautides. Suutsime pulma pool h hiljaks jääda ja seega magasime algusetseremoonia maha, mis oleks ilmselt olnud enam-vähem ainuke huvitav osa peost. Käisime pruutpaari kätt surumas ja siirdusime sööma. Toit oli suhteliselt keskpärane. Istusime ja sõime tunnikese, ütlesime pruutpaarile headaega ja lahkusime juba... Pidu iseenesest kestiski vaid 3h: alguses on väike tseremoonia, siis käesurumised, seejärel söömine + vaba aeg ja siis minnaksegi koju. Mingit alkoholi siin pole ja pralleks pidu ei lähe kunagi, sest moslemitele on meelemürgid keelatud. Külalisi on alati väga palju (täna oli u 1000 inimest), sest kutsuma peab kõik sugulased, naabrid, sõbrad, tuttavad ja muud tegelased. Muidu võib ju keegi solvuda. Parim osa pulmast olid pruudi ja peigmehe uhked kostüümid (need olid tõesti traditsioonilised Jaava riided). Kohalikele on pullmades käimine pigem kohustus. Neid toimub tihti, nad on suhteliselt igavad ja ära ei saa öelda, sest see rikuks sõbralikke suhteid. Sotsiaalkultuuri üpetaja rääkis ka, et asi on tänapäeval veidi käest ära läinud ahnuse tõttu. Tavaliselt kingitakse siin pruutpaarile ümbrikuga raha. Tihti kutsutakse just seetõttu palju külalisi, et rohkem raha saada ja nii võib isega peale pidu kasumisse jääda. See muidugi pole küigi puhul nii. Ja nt mesinädalaid siin ka tavaliselt ei peeta. Peale pulmi läheb uus paar lihtsalt oma uude koju ja alustab tavalist elu. Abiellutakse siin võimalikult noorelt, niiet nt 24-aastane üksik neiu on juba kohalike arust kahtlane. Ideaaliks on võimalikult noorelt ja kiiresti pere luua, paikseks jääda ja elu kindlale rajale saada. See on ka põhjus, miks siinsed noored eriti ringi reisimisega ei tegele (enamus pole isegi enda riigis eriti palju näinud). See lihtsalt pole prioriteetne.

Party in the jungle

Eile käisime teise kose juures, mis oli täitsa metsiku džungli keskel. Sinna sõitsime renditud angkotiga (tee oli liiga järsk ja teravaid kive täis, minu motikas poleks sellele vastu pidanud).  See džungel oli vinge, täis ülikõrgeid puid ja igasugu troopikat. Seal elavad ka ahvid, aga meil ei õnnestunud neid seekord näha. Sealsed kosed olid veel võimsamad kui eelmisel päeval nähtud.  Matkasime seal kokku vaid 5 km, aga kuna tee oli mägede vahel ja täis takistusi, oli see päris väsitav. Ujusime koskede all ja peesitasime niisama ka. 

Läbisime enne džunglisse jõudmist nelgiistanduse. korjatakse kuivanud viljade südameid. Kunagi oli nelk suurim ekspordiartikkel Indoneesiast Euroopasse.

Õhtul üritasime sõita linna mingile kontserdile. Üks kohalik sõber lubas meid oma van´iga kohale viia. Algus oli paljulubav, aga esimese väikese künka peal suri masin välja... Ronisime siis välja ja sõber sehkendas mootoriga pikka aega. Paraku asjatult. Lõpuks kui ta auto käima sai, palusime teda kogu hingest, et me palun linna ei läheks ja otsa ringi keeraks uuesti. Sest kui me ka sellest pisikeset künkast ülesse oleksime saanud, siis linnas koju tagasi me küll poleks selle loksuga jõudnud (sest elame mäe otsas ja tee tagasi on päris järsk). Taevas juba lõi välku ja me kujutasime liigagi elavalt ette, kuidas me öösel kell 2 äikesevihmas van`i mäest ülesse lükkasime. Keerasime siis tagasi ja paari meetri päras, järjekordse künka juures, suri masin jälle välja. Seekord olime asjalikud läksime siis viis bule tüdrukut ja lükkasime auto käima. Kohalike arust oli see vaatepild ülimalt naljakas. Kohe kui jõudsime tagasi tuttavate kohvikusse, hakkas vihma ladistama. Välku lõi endiselt kõvasti ja varsti kadus ka elekter (kusjuures viimase bädala jooksul on see juba teine kord). Istusime siis seal tormivangis oma tund aega. Praegu on juba pea igal õhtul äikesetorm, vihmahooaeg saab hoogu sisse. Aga siinsed räägivad, et päeva esimene pool on tavaliselt ilus, vihma tuleb alles pimedas ja siis ka tavaliselt mitte rohkem kui 2h (aga seeeest väga palju korraga). Tegelikult on tormid siin väga ägedad. Istusime mitu korda rõdul ja vaatasime suu ammuli välkusi, kogu taevas sähvis, oli elektrit täis ja lõi kogu pimeda elektrist vaba linna valgeks. Eestis pole ma kunagi nii korralikku tormi näinud ja siin on see täiesti tavaline.

Esimene motika-reis

Otsustasime reedel koos tšehhi tüdruku Gabrielaga rändama minna. Sõitsime suvalises suunas linnast välja ja 1,5 h pärast jõudsime kogemata väga ägedate koskede juurde džunglis :). Ja seal olid ka kuumaveeallikad. Motikaga sõita on igal juhul tõeliselt mõnus, veidi nagu mäesuusatamine (sest siinsed teed koosnevad peamiselt mägedest).

Algus:

(muide, pange tähele mu punaseid kingi, need on universaalsed mõvid. Käisin nendega edukalt vees, ronisin mäkke ja matkasin džunglis. Siin on sellised kummikingad väga populaarsed ja leidub palju ilusamaid kui keskmised crocsid).

 Teekond:

Kuna mu motikas on päris vana, ei ole mootor enam kõige võimsam. Seetõttu on suured mäkketõusud raskendatud. Enamasti saime ikka ülesse (ergutasime masinat julgustavate sõnade ja kiitustega), aga kaks korda jäime poolel mäel seisma :D. Siis Gabriela ronis maha, et raskust vähem oleks ja nii õnnestus ikkagi mootor käima saada. Aga väga suurtesse mägedesse minu masinaga minna ei kipu, kui ma just mootorit ära ei vaheta.

Tee peal leidsime ka ühe iidvana  ja üüratu puu. Läksime seda muidugi lähemalt uurima. 

 

Sealses metsas oli mitu koske ja kuumaveeallikad ja muidugi olid kõik kohad ilusat loodust täis. Väike probleem oli see, et meile kleepis end külge mingi uus sõber.  Algul mõtlesime, et ta on giid, kes hiljem meilt raha hakkab küsima (õnneks raha ei nõutud). Tegelikult oli tegelane täitsa tore inimene, lihtsalt kommunikatsioon meie vahel eriti edukas polnud (tema ei mõstnud eriti inglise keelt ja meie indoneesia keel on veel küllaltki madalal tasemel). Lõpuks lihtsalt leppisime tema seltskonnaga. Ja lõpuks oli temast ka veidi kasu, kuna ta viis meid ka suure kose ülemise otsa juurde, mida me ise küll poleks üles leidnud. Kuna aega meil palju polnud (ma ei taha pimedas kurviliste teede peal sõita veel), me kahjuks väga pikalt ringi ei saanud käia. Aga sinna võiks tagasi minna teinegi kord, telkima ja matkama.

 

Elust niisama

Leidsime täna ühe uue netikohviku, siin on isegi hea muusika ja ägedad maalid seintel. Muidu sain endale ka koju netipulga, aga see on väga ebastabiilne. Vahepeal pole üldse levi ja pean mööda maja arvutiga ringi jooksma. Sõitsin kohale oma kalli motikaga. Olen juba sõiduoskustelt palju arenenud. Käin koolis ja lähiümbruses motikaga täitsa edukalt, aga kesklinna veel ei kipu (sealne liiklus on liiga hullumeelne). Arvestades seda, et siin liiklusreegleid peaaegu ei eksisteerigi on sõitmine üllatavalt probleemidevaba. Liiklejad kuidagi teevad iseenesest koostööd (kõik ju tahavad elusalt sihtpunkti jõuda). Muidugi kohalikud kimavad minust iga nurga alt mööda, aga ma ei lase end sellest segada. Naudin sõitmist küll täielikult, täitsa vinge kohe :). Motika ostmine oli siin küll üks mu parimaid otsuseid siiani. Ja kui ma juba veidi pädevam olen, saab ka lühemaid reise ümbruskonnas ette võtta. Olen juba sõitnud mõned korrad koos Gabrielaga tagaistmel ja sain ka täitsa hakkama. Ainuke probleem on see, et mul on raskusi masina käima saamisega... Kuna motikas on juba vana on see raskem. Pean selle jalaga käivitama, aga ma ei saa hästi sellele nõksule pihta. Tavaliselt jändan hommikul paar minutit edutult ja siis ilmub mõni naabrimees ja lükkab masina tööle :D. Pärastlõunal on juba lihtsam, sest siis on sõiduk vähem aega maganud.

Mul on hea meel, et meie darmasiswa seltskond on väga tore. On ikka hea, kui saab siin kaugel maal mõtteid jagada teiste eurooplastega. Kohalikud lihtsalt ei saaks aru probleemidest, mis meil siin tekivad. Mõnikord muidugi muutub mõni tüdruk ka veidi tüütuks, aga siis ei pea ninapidi koos olema. Pikemaid ebakõlasid pole kellegagi veel olnud. Vahepeal on lihtsalt tunne, et meid on liiga palju (11) ja kõigi arvamustega peab arvestama. Näiteks reiside puhul on soovid erinevad. Aga pole hullu.

Kõik ei ole mul tegelikult siin vaid lust ja lillepidu. Mõned raskused ikka alati tekivad. Paari päeva eest sain aru, et mind siiski tabas kultuurišokk (algul tundus, et nagu polnud midagi). Esiteks muidugi see meeletu tähelepanu siin. Lõpuks ikka viskab üle, kui üldse ei saa anonüümselt tänaval ringi liikuda. Nagu tsirkuseeksponaadid oleme siin. Saan aru küll, et valged on kohalikele nii huvitavad ja ilusad ja teistsugused, aga alati ei viitsi kuulus olla. Saan nüüd aru, mida Hollywoody staarid läbi peavad elama. Ei soovita kellelegi kuulsuse-karjääri. Näiteks kui käisime nädalavahetusel mägedes, soovis iga teine inimene minuga pilti teha (kui oleks võinud jäädvustada hingematvalt ilusaid loodusvaateid, aga see pole nii huvitav kui bule). Ma ei kujuta ette kui paljudel indoneeslastel juba on facebookis foto minuga koos. Aga nad on tõesti õnnelikud kui nende pildi-soovile vastu tulla. Teiseks on minu jaoks arusaamatu siinsete ebasiirus teatud asjades. Indoneesia on enamjaolt moslemiriik. Aga paljud inimesed tegelikult ainult teesklevad muslimiks olemist. Näiteks rääkisime sellel teemal pikemalt ühe meie noore õpetajaga, kes aitas meil motikaid leida. Tema isiklikult palvetab ainult siis, kui ema tal külas on (moslemitel on kohustus palvetada 5x päevas). Kõigi kohalike ees (va mõni sõber ja abikaasa) on ta eeskujulik usklik, kes täidab kõiki usukohustusi. Tegelikult aga ei arva ta islamist eriti midagi. Ja tema arust on selline vassimine täiesti normaalne, sest siinses ühiskonnas lihtsalt ei ole mõeldav teisiti aktsepteeritud olla. Näiteks kui keegi siin väidaks, et ta on ateist, ei saaks kohalikud aru kuidas see üldse võimalik on. Religioon moodustab ühiskonnas väga olulise osa. Kui mingis olukorras võistlevad religioon ja mõistlikkus/kultuur/..., siis alati jääb peale esimene. Seda näiteks riietuses. Siin valitseb usk, et riietega peab olema kaetud suurem osa ihust, mida vähem viimast paistab, seda parem. Aga sellises kuumuses pole see üldse praktiline.

Naljakas indoneeslaste juures on nende patriootlikkus. Nad armastavad oma maad üle kõige. Igal võimalusel lauldakse hümni jne (kindlasti kõigil vähegi suurematel koosolekutel, koolitustel, aktustel,...). Suheldes kohalikega tuleb olla ettevaatlik, et jumala eest indoneeslaste või nende kodumaa kohta midagi vähem kui ülivõrretes ei kirjelda. Seda võetaks kui äärmist ebaviisakust ja solvumine oleks garanteeritud. Õnneks mul palju negatiivset öelda ei olegi, niiet saan ilusti hakkama. Ka UNNESe õpilased-õpetajad on oma koolile väga ustavad. Seda ülistatakse igal võimalusel. Kooli nimetatakse conservation universityks ( ma pole päris kindel, mida see tähendab. Ilmselt seda, et nad proovivad olla rohelise mõtlemisega). Lööklauseks on "Selamat konservasi!" (elagu konservatsioon!- kas see on eesti keele sõna?), mida saadab jõuline žest - rusikas käega viibutus, näol tösine ilme. See on lihtsalt nii naljakas :D. Eriti kui terve mass inimesi seda koos sooritab (seda nt aktustel jms).

Avastasin ka hiljuti, et ma polegi nii rikas kui arvasin ja tegelikult pole siin nii odav kui algul tundus. Alguses võrdlesin siinseid hindu Eesti omadega ja sellest vaatepunktist ongi kõik naeruväärselt odav. Aga praegu olen jõudnud nii kaugele, et pean elama edaspidi pm ainult siin saadavast stipendiumist (eelnevalt varutud raha läks maja aastasele ettemaksule, motikale ja mõnele vajalikule vidinale. Aga see oligi tegelikult nii plaanitud). Ühesõnaga, kui arvestan oma eelarvega, siis ei ole siin küll võimalust laristada. Eriti kuna ma tarbin hulganisti puuvilju, palju odavam oleks süüa 3x päevas restoranides riisi lisanditega. Praegu söön 1x päevas väljas ja 2x püüan punnitada puuviljatoitu. Tegelen praegu tõendi saamise ja saatmisega Eesti pensioniametisse, mis tõestaks, et siin õpin. Siis saaksin edasi oma toitjakaotuspensioni, mis oleks suureks abiks. Probleem on selles, et pean selle siin kuskil saatkonnas legaliseerima, aga selsed pole mulle veel vastanud.

Dieng platoo

Sellel nädalavahetusel reisisime Dieng platoole. See on selline kõrgendikuala, kus temperatuur on päris madal. Kohati oli isegi külmem kui Eesti suvi ja väidetavalt langeb temp mõnikord lausa nullini. Käisime vaatamas mitut eri värvi järve (sinine, roheline, kollane, must). Ebatavalised värvid on tingitud mingitest vulkaanilistest gaasidest, mida maapõuest immitseb.

Siin on koht, kus maast lekib suurte kogustes väävlit. Vasakul pildil on keev muda.

Pühapäeva hommikul kell pool viis läksime mäkke päikesetõusu vaatama. Seda küll ei näinud, sest jäime hiljaks ja niikuinii oli igal pool udu. Aga muidu oli tore ja ilus.


Mäe jalamil olid toredad trummimehed, tantsivad ninjad ja 2 kostüümis tegelast.

 Väisasime veel ühte teeistandust. Korjasin endale ka salaja hunniku lehti ja sain head teed.

Aadress

Kuna minu kodu juurde postiteenused ei ulatu, annan teile oma kooli seiklusklubi aadressi ( klubisid on seal palju, seiklusklubi on lihtsalt koht, kus 1 meie indoneesia sõber palju aega veedab).

Mahapala Unnes
Gd. UKM. lt. 1
Kampus Unnes
Sekaran - Gunungpati
50229
Semarang city - Central Java
INDONESIA

 Niiet kes soovib mulle kirju, pakke ja muud nänni saata, olge lahked :). Mina saan ka saata mõnele inimesele, kes on oma koordinaadid avaldanud on (neid pole just väga palju). Kui soovid ka kaardikest, siis palun anna mulle oma aadress.

Veidrusi

Täna sain indoneeslaste kommetest veidi šokeeritud. Peale lastega kunstitunni lõpetamist istusin rahulikult enda toas ja tegin omi asju. Järsku tuleb üks lastest tagasi, ülesse korrusele ja minu tuppa. Tema järel kaks kohalikku teismelist (üks neist on väikese tüdo õde). Olen neid varem ühe korra tänaval näinud ja vahetasime vaid paar sõna. Juhin tähelepanu sellele, et välisuks oli kinni ja nad sadasid  mu magamistuppa täiesti ette hoiatamata. Hea, et mul riided seljas olid... Eesmärgiks oli paluda mult abi inglise keele koduse tööga. Mina oli hämmelduses, et kuidas sa lihtsalt niimoodi teise koju sisse sajad, aga indoneeslaste jaoks on see tegelikult tavaline. Olen juba vist rääkinud, et nad on kogukondlik rahvas ja privaatsuse piirid on kaugemal ja ähmasemad kui meil Euroopas. Lihtsalt kultuuri eripära. Aga tänane olukord oli mulle küll veidi liiast. Minul ei ole südant ka neile halvasti öelda. Ikkagi õrnahingelised 15-aastased tüdrukud, kutsikasilmad peas. Vestlesin nendega u 10 min, tegime nende soovil paar fotot ja ütlesin siis, et pean sõbrale külla minema. Ehk peame hakkama eesust lukus hoidma ka päeval? See on natuke katki, niiet mõnikord vajub ise lahti. Ja kui uks juba lahti on, siis loomulikult vajub mõni naabrilaps sisse :), sellega olen juba harjunud.

Ootamatu fotosessiooni tulemus: hämmeldunud Mirjam ja 1 õnnelikest sissemurdjatest

Näiteks on veel indoneeslastele täiesti tavaline küsida inimestelt meie mõistes isiklikke küsimusi, ja seda juba esimesel kohtumisel, kohe peale tutvustamist. Kui vana sa oled, kas sa oled abielus, mis on sinu religioon, kas oled juba duši all käinud jne. Tänaval kajavad kogu aeg järgi küsimused kuhu sa lähed ja kust sa tuled. Kui tulen poekottidega kodu poole, küsivad naabrid, mida sa ostsid. Üldiselt olen selliste kommetega ilusti ära harjunud. Kui ei taha, ei pea (tõeselt) vastama. Ja pealegi võin ka ise neile huvitavaid küsimusi esitada, ilma, et see kedagi solvaks.

Täna kui käisin ühest pisikesest riidepoest läbi, sain ka veidi ebameeldivust tunda. Kogu aja kui asju lappasin, seisid poepidaja ja tema lapsed minust paari meetri kaugusel ja uudistasid. Nad küsisid ka muidugi küsimusi. Mina olin üleni higist tilkuv (peale pikka jalutamist 35 C on see vältimatu) ja ei tundnud end jõllitavate silmade all just kõige mugavamalt. Nemad aga mõtlesid muidugi vaid head ja olid minusugusest haruldusest siiralt huvitatud. Tänaval käies on sama lugu, kuid siis on distants üldiselt suurem ja ma saan kiirel sammul eest ära kapata. Olen ka ise ilmselt liiga heasüdamlik ja püüan ikka sõbralikult noogutada inimestele, kes mulle entusiastlikult tervitusi pilluvad (hello miss, hello miss, ja mõnikord ka hello, mister). Ainult et kael jääb pidevast ringi keerutamisest kangeks.

Lisaks on mul ka salajane austaja, kes mull pidevalt sõnumeid saadab. Mul pole õrna aimu ka, kust ta mu numbri leidis, sest ma ei ole seda niisama laiali jaganud. Ta ütles, et mingilt sõbralt, aga selle nimi mulle küll tuttav polnud. Igal juhul on see päris koomiline ja otsustasin nalja pärast ka mõnele sõnumile vastata. Meil tekkis hetkeks päris huvitav filosoofiline arutelu usu teemal :D. Muidugi tema on veendunud moslem. Olen saanud mitmeid luuletusi, mis ülistavad Allahit. Näiteks selline (otse kopeesritud sõnumist, koos vigase inglise keelega, ilmselt on kasutatud google-translatorit):
"When u don`t be able to stride,
lost direction in a lone, n0 sun as dark night,
n0 place for anchor.
Hold out, keep always do expect,
ALLAH is always by your side..
keep fighting to face a world`s cruel..
May I know, wht`s ur highest mtivation in a world??"
Ja kõige huvitavam oli muidugi esimene sõnum, mis saabus paar päeva tagasi 5.30 hommikul. Sisu siis selline:
"G0od m0rning... I loVe You EveryDay.."
Eks see kõlab päris kahtlaselt muidugi, aga ma võtan asja huumoriga. Ka teistele darmasiswa tüdrukutele on laekunud taolisi huvitavaid sõnumeid. Kust nad meie numbrid on leidnud jääb vist igavesti müsteeriumiks.

!!!

Saage tuttavaks minu uue sõbraga:

Indoneesias ei kõlba eriti jalgsi ega rattaga liikuda, niiet otsustasin ka mootorrattaga katsetada. Veel ma küll eriti sõita ei oska :D, aga varsti on selge.

Mina õpetaja jne

Minust on nüüd kogemata saanud väikestviisi õpetaja. Seda ma küll ei plaaninud, aga see läks ise nii. Meil on siin palju naabrilapsi, kes kõik on väga huvitatud meiega suhtlemisest. Ja elu läks sujuvalt nii, et Tiina ja Daiva hakkasid neile 2x nädalas inglise keele tunde andma. Pigem on see tegelikut lihtsalt laste lõbustamine ja nendega tegeemine, aga eks nad midagi õpivad ka. Tunnid toimuvad meie majas suures toas. Ja läks nii, et lapsed nägid minu seinamaalingut ja küsisid ise, et ma nendega koos ka maaliksin. Nüüd on meil siis igal teisipäeval kunstitund. Mõtlesin küll, et võtan akadeemilist puhkust ja kunstiteraapiatega see aasta ei tegele, aga praegu kukkus mulle küll hea praktikavõimalus sülle. Saan külalastega igasuguseid harjutusi hakata proovima. Väike probleem on muidugi keelebarjäär. Sest minu indoneesia keel on siiani veel väga algelisel tasemel, umbes nagu laste inglise keelgi. Ja nii ei saa me peale harjutuse tegemist tulemust kuidagi arutada... Eks siis alguses tuleb niisama joonistada. Lapsi on palju, u 15 kokku. Niiet omaette ülesanne on neid kantseldada. See nädal, minu esimeses tunnis, olid nad üllatavalt keskendunud. Inglise keele tundides on nad lärmakamad. Joonistamine ilmselt rahustab. Aga nad on ülimalt armsad ja toredad kõik, mulle meeldib nendega suhelda.
Muide siin arvatkse millegipärast, et kaugelt Euroopast tulevad inimesed on targemad kui kohalikud. Sellepärast juba oletatakse, et me kõik oleme õpetajad ja üldse igati teadjad. Tegelikult see muidugi nii ei ole.

Lisaks laste lõbustamisele, alustasi ju ka joogatundidega. Järgmisest nädalast alates teen 2x nädalas kindlatel aegadel tunde. Vähemalt ma proovin, ei tea, kas sellest miskit välja ka tuleb. Aga huvilisi on siin mitmeid. Endal on mul kahjuks jooga motivatsiooniga veidi raskusi, aga ma tahaksin siiski harjutustega jätkata. Pean veidi iseloomu kasvatama.

Eile käisime Semarangi traditsioonilise toidu laadal. Proovisin veidi kohalikke maiustusi. Paraku söön siin viimasel aja liiga palju ja mitte päris nii nagu sooviksin. Lihtsalt igal pool on nii palju huvitavaid toite, mida tahaks proovida. Aga ega ma ei tunne end just hästi, kui kogu aeg endale jama sisse ajan. Õnneks on siin ka palju häid puuvilju, mida ikka igapäevaselt tarbin.

Meil on siin tekkinud oma sohver, kes meid oma autoga ringi sõidutab. Üks liibüa tüüp, kes käib meie keeletundides. See on küll väga mugav, aga tegelikult on huvitavam liikuda iseseisvalt angkot`tiga. Nii näeb rohkem kohalikku päriselu.  Tahan varsti ka kusagile rongiga rännata. Liibüalase autoga sõites kuulame alati araabia muusikat, mis on tegelikult täitsa ilus.

Ma olen küll üldiselt avatud ja tolerantne inimene, aga ikkagi oli mul siia tulles igasuguseid eelarvamusi.  Seda näiteks moslemite kohta. Euroopa meedia räägib islamiriikide kohta nii palju jubedusi. Kõik hirmujutud terrorismist, äärmuslastest ja naiste ahistamisest tegid mind paratamatult ettevaatlikuks. Muidugi Indoneesia ei ole põline islamimaa, see usk toodi siia alles hiljuti. Niiet siin pole usureeglid nii ranged kui päris araabiamaades. Siinsed inimesed on ülekaalukas enamuses tõeliset sõbralikud ja külalislahked. Perekond ja kogukond on tugevad ja inimesed hoolivad üksteisest. Samamoodi olin algul ettevaatlik meie liibüa sõbra, Abduli suhtes. Nüüd aga oskan rohkem vaadata eelarvamustest mööda. Tegelikult ei ole inimesed erinevates maailma osades nii erinevad. Kõigil on sarnased mured ja rõõmud.

Muidugi kultuuride vahel on erinevused, mis mõjutavad suuresti inimeste käitumist. Näiteks indoneeslastele on omane lausa liigne viisakus. Arvan, et nad on kõige viisakam rahvas maailmas. Kõige tähtsam siinsele rahvale on konfliktide vältimine. See võib tähendada, et alati ei olda aus. Indoneeslane võib sulle lubada mitmeid asju ning sinuga nõustuda lihtsalt seepärast, et ta ei soovi ebaviisakas olla ega sind kuidagi haavata. Sellisel juhul saad alles hiljem aru, et tegelikult mõtleb ta hoopis teisiti. Jaava keel (Jaava saare traditsiooniline keel, mida kohalikud kasutavad lisaks indoneesia keelele) näiteks jaguneb neljaks süsteemiks vastavalt viisakusastmele. Rääkides tähtsate ninadega tuleb kasutada hoopis teisi sõnu kui sõbraga suheldes. Sama lugu on ka indoneesia keeles, aga veidi väiksema erinevusega. Näiteks asesõnu nagu mina, sina jne, on siin topelt: eraldi formaalseks suhtluseks ja lähisuhtluseks.

PS! palun postitage siia või saatke mulle meilile oma kodused aadressid. On lootust, et varsti eian postkaarte. Siiani pole seda veel juhtunud, sest Semarang ei ole turistilinn ja kohalikud eriti neid asjakesi ei vaja. Aga tean nüüd linnas raamatupoodi, kust väidetavalt kaarte leiab.