Tuuritamised Leedu gängiga

Nii paljukest jõudsin kirjutada 20.01.13:

Eile lahkusime Ubudist ja nüüd olen Denpasaris siinsete leedu tüdrukute majas. Praegu on siin neid tervelt 5 (2 minu koolist Semarangist, 3 kohalikud). Olen nagu keelekümbluslaagrisse sattunud siin, sest muidugi räägivad nad kogu aeg leedu keeles. Aga pole hullu, muidu toredad inimesed.

Viimasel õhtul Ubudis istusime Tautvile ja Chakraga (tüüp, kelle juures me tööd tegime) pool ööd üleval, jutustasime ja Chakra mängis kitarri. Ta on tõeline geenius. Leiutab pidevalt igasugu imetehnoloogiaid, kuidas loodussäästlikumalt elada, energiat toota jms, lisaks veel suurepärane muusik ja kunstnik. Kahjuks pole tal pere ja kogukonna toetust. Küla peab teda hulluks ja ateistiks, sest ta ei tunnista hinduismi (ega teisi religioone). Sattusin vist ainsa balilase peale, kes ei pea kohalikku traditsioonilist usku millekski. Ma saan täiesti aru, miks. Sellise religioonivõimu aeg on läbi, see toob kaasa rohkem kahju kui kasu. Näiteks ehitatakse külas Ubudi külje all, kus ma peatusin, juba kaheksandat suurt ülikalliat templit, milleks annetavad raha kõik külaelanikud, Samas pole neil raha, et lapsi koolitada ja korralikku toitu osta. Jne jne. Inimesed kipuvad veidi hulluks minema oma religioonidega. Nähtamatule pannakse rohkem rõhku kui nähtavale, ja nii jääb siin unarusse näiteks looduse eest hoolitsemine...

 

Tänane jutt:

Olen tagasi Semarangis. Päris tore on jälle siin olla, sest orienteerun juba transpordisüsteemis, oskan õigeid turge/poode otsida, tänavatel on tuttavaid inimesi jne. Röökimata oma voodist. Kusjuures asjad minu toas ei ole hallitusega kaetud! Ja see on suur õnn, sest peaaegu kõigil teistel on sellega probleeme olnud peale väikest äraolekut. Ka kõrvaltoas elaval Tiinal. Mida ma veel tahta võiks :)

Saasin oma motika teele Semarangi poole abivalmi sõbra toel. Rääkisin juba, et kohtasin Bromo mäel toredat peret, kellega seal koos ringi seiklesin. Nüüd siis sain veelkord abi tollelt pereisalt. Kui küsisin, kuidas oleks hea ransportida mootorratast, siis ta lihtsalt ütles, et pole probleemi, too see mieie firma harukontorisse Denpassaris ja asi saab korraldatud. Ja saigi. Kuigi jube raske oli seda kontorit Bali pealinnas üles leida. Aadressidega on neil küll kehvad lood. Numbrid tänaval ei oma mingit loogikat minu jaoks. Kõrvuti on näiteks majad nr 21, 56 ja 134. Kuidas see võimalik on? Ma küsisin paljudelt inimestelt tee ääres abi, aga palju see paremaks ei teinud olukorda. Üks turvamees ütles mu segaduse peale, et jaa, siin käivad numbrid siksakis... Nojah, lõpuks sain kohale politseieskordiga. Tegin seadusemeestele kurba nägu (ega ma teesklema ei pidanud, olin juba meeleheite äärel) ja palusin abi. Lõpuks polnudki kontor sellel tänaval ,kus mina arvasin ta seisvat, vaid mingil harutänaval. Leedukate koju tagasi sain vähemalt ilusti firma sohvriga. Siis pakkisin kiirelt asjad ja sõitsin 20h bussiga Semarangi. See muide polnudki nii hull kui võiks arvata, sest magasin suurema osa ajast. Oleksin veel bussi ette sõbra autoga vastu saanud, aga telefoni aku sai tühjaks. Jõudsin veel vaid öelda, et buss jääb hiljaks ja ärgu ta tulgu kell 7 hommikul. Saabusin alles kell 10.

Aga enne seda veetsin viimase nädala Balil koos leedu gängiga ringi reisides. Ja see oli igati tore ja seiklusterohke üritus. Bali au minu silmis on parandatud ja ilusad rannad nähtud-kogetud. Leedu poiss Arunas näitas meile kõige vingemat randa, mida siiani näinud olen (just midagi sellist ma Balist ootasingi). Ma ei kujuta ete, kuidas ta selliseid kohti küll leiab, aga olgu ta oskused kiidetud. Sõitsime motikatega Ühe poolsaare otsa ja seal mööda suvaliste külateede rägastikku kuni mingi niiduni. Siis keerutasime mööda mulleed üle niidu, seejärel mööda iidvana kivitreppi (480 astet, keegi luges üle) alla. Rand kujutas endast kaljudevahelist paradiisi valge liiva ja helesiniste lainetega, inimhordidest rikkumata ja peaaegu täiest prügivaba (merelt oli siiski üksik plätu randa hulpinud). Mul pole ammu nii lõbus olnud kui seal rannas lainete vahel möllates, ideaalne koht.

 

 

Väikeseks probleemiks osutusid ahvid, kes meie toitu tahtsid varastada. Nad loopisid meid lehtedega ja tulid muudkui lähemale. Kugistasime oma banaane ja papaiat nii kiiresti kui saime, ülejäägid jäid pärdikutele. Aga terve aja pidi keegi asjade juures seisma ja aegajalt kaikaga vehkima.

 

Leedukad ahve imetlemas:

 

 

Õhtul käisime veel mingil pankrannikul ja vaatasime teises rannas päikeseloojangut:

 

Juba järgmisel hommikul asusime oma rännule ümber Bali. Tegime igasuguseid plaane, aga kõik läks pidevalt neile risti vastupidi. See muutus juba täielikuks koomikaks. Ristisime reisi koskede tuuriks, sest leidsime neid igalt poolt, üks uhkem kui teine. Ma pole elu sees varem nii palju koski trehvanud ja veel järjest.

Teel olime palju, aga see polnudki nii raske, Balil on üldiselt teed heas korras. Vahepeal tuli vaid vihma, aga elas üle.

 

Esimese kose jahil. Otsisime mingit koske, mida Arunas oli varem külastanud, aga täpselt enam seda paika ei mäletanud. Küsisime pidevalt kohalikelt abi, aga see on suhteliselt mõtetu tegevus. Küsid järjest kolme inimese käest ja kõik näitavad veendunult täpdelt eri suundadesse. Lisaks ei ole ma veel kohanud ühtegi indoneeslast, kes teaks midagi kilomeetrite ja meetrite tähendusest. Kui sulle öeldakse, et miski on kohutavalt kaugel, kindlasti peab minema motikaga, sest jalgsi läheb tund aega, siis on koht ilmselt vaid 200m kaugusel. 15km võib olla hoopis 3km ja kõik muu samas  vaimus. Kohati tundub mulle isegi, et ametlikud viidad maanteedel panevd km-ga puusse...

Mina muide olen see tagumine maskitatud rattur:

 

Pika otsimise peale jõudsime teeni, mis pidi koseni viima. Ei viinud, oli vaid mingi tilluke nire. Ronisime end mööda järsku mägiteed oimetuks, aga jõudsime vaid üksikute mägionnideni. Lõpuks lohutasime end banaanidega.

 

Mina palmide otsa ronimisega veel hakkama pole saanud. Õppimisruumi jagub

 

Varahommikul läksime paadiga delfiinituurile. Pildile neid küll ei saanud, aga nägime päris mitmeid. Kõigi ootuste vastu olid nad musta mitte halli värvi, ilmselt mingi teine liik. Aga äge siiski. Kuigi suuresti on see üks loomapiinamine, mis seal rannas hommikuti toimub. Paate läks mootorite kärinal merele palju ja delfiinid piirati armutult turistide poolt sisse, kui nad päikesetõusu ajal hommikusööki nautisid.

 

Kuumaveeaalikatel:

 

Minu lemmik kosk. Olime seal pool päeva ja ikka polnud piisavalt. Ma oleks võinud lõputult selles värskes vees ujuda ja ukerdada, nii lõbus oli:

 

Veel üks kosk:

 

Ja veel (koos hindu templiga):

 

Otsisime üles koha, kus pidi olema võrratu vaade mägijärvedele, aga saime vaid pilve:

 

 

Nii kantakse maisi (ja kõike muud ka):

 

Jaanuari maasikad Bali mägedelt. Eesti omadele jäävad maitselt siiski alla.

 

Draakonivili on juba teine asi ja paneb rohkem naeratama. See erkroosa varient on eriti äge.

 

 

Otsisime jälle koske. Kui seda ei leidnud, siis otsustasime jõge mööda ülesse ronida, sest loogiliselt võiks ju nii sihtmärgini jõuda. Peale 20min intensiivset kärestikeületamist ja läbimärjaks saamist läkski õnneks. Daiva ja Rasa valvasid kotte, sest ei tahtnud eksreemsusi kaasa teha. Siin tulen juba õnnelikult koselt tagasi:

3. päeval õnnestus mul 2 korda esikumm katki sõita. Pidime läbima hulle mägiteid, mis koosnesid vaid aukudest ja kruusast. Hommikul oli lihtne, sest õnnetus juhtus külas, kus töökoda oli kohe käeulatuses. Teine kord läks kumm katki kui kose juurde sõitsime. Jätsime motika siis tee äärde ja läksime oma džungliseiklusele. agasi jõudes läks juba pimedaks, aga Arunas lükkas masina siiski mäest üles külasse. Kõik parandused olid juba suletud, niiet klopsisin igal pool kinnistele ustele. Lõpuks õnnestus üks oskajamees siiski käte saada ja probleem sai lahendatud. Aga kogu suhtlus käis mul seal küll indoneesia keeles. Ma ei kujuta ette, kuidas peaks sellistes olukordades saama hakkama turist, kes kohalikust keelest midagi ei mõika. Kusjuures Bali darmasiswa õpilased ei oska üksi indoneesia keelt üldse. Neil polnud erilist motivatsiooni õppida, sest Balil räägib suur osa inimesi inglise keelt. Aga juba saare põhja poolel, kus me seiklesime, enam nii lihtne pole. Saime siis Tautvile ja Daivaga oma teadmistega hiilata.

 

Viimase päeva hommiku suured plaanid. Tahtsime minna ühte rahvusparki, aga tuli välja, et ilma giidi ja suure rahasummata sinna sisse ie pääse, niiet jäime pika ninaga.

 

Templites peab alati sarongi või suurt salli kandma:

 

 

 

 

Otsisime 3 esimest päeva ühte hiidpuud, mis lõpuks leidmata jäigi. 4. päeval aga saime selle puu:

 

Vabatahtlikupõlve lõpp

Täna lõppes minu vabatahtlikupõli Balil, olin siin 3 nädalat, neist viimase koos leeduka Tautvilega. Kahekesi oli tunduvalt lõbusam, kuigi väike tuba on ülerahvastatud (rohkem häirivad sipelgad ja puuviljakärbsed).
Töötasime kogu selle nädala puhastades bambusehitust hallitusest/samblikust.
See on selline kolmekorruseline väike kronstein tagaplaanil, alumist korda näha pole:

Tegelikult on terve teine korrus bambusest ja väga äge, õnneks seda polnud enam küürida vaja. Igaljuhul ma poleks osanud arvata, et töö nii vaevarikas on. Rohkem küll ei viitsiks sama küürimist jätkata, niiet lahkume õigel ajal.
Bambus on üks geniaalne materjal, tugev ja ilus ja kasvab väga kiiresti. Täitsa kahju, et põhjamaades seda ei leidu. Mul on siin vannitoa akna taga üks noor isend ja nägin kuidas see taeva poole sööstab. Ühe päevaga võib lõdvalt 20cm juurde tulla. Alguses kui siia tulin oli aknataguse bambuse latv ilusti näha, nüüd aga on see juba teise korruse katuseni sööstnud!

Alguses aitasin ehitada sellist süsteemi (bambusepostid savipottidega):

Selles tiigis on nüüd vesi, mis pumbtakse ülemistesse kaussidesse, sealt voolab tiiki tagasi. Nii ei lähe vesi pahaks ja sääsed ei paljune väga jõudsalt. Mudahunnikute asemele tulevad hiljem juurviljad ja lilled.

Kõige hullem töö, millega siin maadlesin, oli kruusa kaevamine. Sellistest kahest august välja ja siis uus sisse. See toimib veefiltrisüsteemina, aga  oli aastatega umbe läinud. Füüsiliselt oli jube vaevarikas, aga kujutasin ette, et olen jõusaalis. Õhtul olid kõhulihased täiesti läbi. Õnneks sain sellega suhteliselt kiirelt ühele poole.

Bali rahvas hoiab kõvasti oma vanadest traditsioonidest kinni. Kogu aeg toimuva erinevad religioossed tseremooniad ja iga päev tuuakse jumalatele ohvriande. Bali naised veedavad suure osa päevast meisterdades palmilehtedest peopesasuurusi taldrikuid - enne igat söögikorda pannakse neile veidi toitu ja lilleõisi ning viiakse siis erinevatesse maja- ja aianurkadesse. Minule kui eestlasele on selliseid usurituaale veider näha (rääkimata Jaava moslemite tegemistest). Sellel ei tundu olevat mingit erilist mõtet. Ma saaksin aru ku inimesed tõesti siis teeksid rituaale läbimõeldult, pühendunult. Aga see on kujunenud lihtsalt rutiinseks toimetustejadaks, millega minnakse kaasa puhtast inertsist. Kindlasti on ka erandeid, aga seda näen ma suures enamuses. Ei tea, kas nutta või naerda selle peale. Siin Balil muidugi on mõtet nii palju, et turistide püüdmiseks on kogu see trall ideaalne.
Pildil on suured korvid annetustega jumalatele, niisuguseid päris iga päev ei valmistata. Täna õhtul tabasin 3-aastase perepoja varastamas sealt küpsiseid, seda korduvalt. Nii vähemalt ei lähe head asjad päris raisku.

Üldiselt ma Balist vaimustuses ei ole. Mulle meeldib Semarangis palju rohkem kui Ubudis. Siinsed inimesed on küll sõbralikud, aga kõik tahavad sulle midagi müüa. See on ju arusaadav ka, sest turism on siinne peamine elatusallikas, aga ebameeldiv sellegipoolest. Ubudi tänavad on kenad ja klantsid, aga kõik kohvikud ja poed on ülikallid (vähemalt minu vaeste standardite järgi). Ühtegi ilusat randa ma ka veel näinud pole.
Järgmine nädal lähen ka Põhja-Balile, sealt loodan midagi põnevamat leida.


Kõigi rõõmuks saan teatada, et tagasi Semarangi sõidan bussiga ja mootorratas läheb eraldi transpordiga. Mina ei viitsi enam seda suurt kadalippu teist korda läbi teha, aitab küll. Emotsionaalselt oli veidi liig. Ja maanteedel on nii räpane õhk, õhtuti pesin endalt hulle mustusekordi maha (kandsin õnneks mingit maski näo ees, niiet kõike päris sisse ei hinganud).

"Paradiisirand"

Üleeile käisime Toutvilega rannas. Pika ekslemise peale leidsime järjekordse "paradiisiranna":

Tahaksin teada, kus asuvad kõik need ilusad postkaardikkaadrid kookospalmide ja valge liivaga? Siiamaani olen käinud kolmes rannas ja need kõik on päris räämas olnud. Ja üleüldse on kogu Indoneesias rämps suur-suur probleem. Ma parem ei hakka üldse kirjeldamagi kui mõtlematud inimesed siin selles osas on...

Pildil on näha musta värvi liiv. See iseenesest on tore, selline pehme ja sädelev. Proovisime ka ujuma minna seekord (nurga taga oli suhteliselt prügivaba koht, solgi vahele ei sukeldunud). Püsisin vees oma 5 sekundit enne kui elu eest välja tormasin. Seekord ei tundunud laine nii suur kui varem, aga tunne oli petlik. Kui olin põlvini vees tuli kohtusin lainega, mis mu kohe jalust maha murdis. Ja enne järgmist lainet nihkus põhi ka alt ära, niiet olin kõhuli valmis. Eluohtlik veel polnud, sest kaugemale ma ei hakanud minema, aga edaspidi ei tasu sellises kohas üldse üritadagi supelda.


Ja mõned pildid ahvimetsast Ubudis:

Laiskus

Olen olnud blogi kirjutamiseks liiga laisk viimasel ajal. Ja ega midagi erilist teada anda ka pole.  Viimased paar nädalat olen teinud veidi tööd ja ülejäänud aja niisama surnuks löönud. Sest ma olen väsinud sellest pidevast ringireisimisest ja turistitamisest. Paar korda käisin siiski rannas, templit vaatamas ja Ubudis uudistamas. Rentisin jalgratta ja olen sellega veidi tiirutanud, aga siinne kliima on veidi liiga palav väntamiseks. Ja muidugi on väga palju vihma sadanud, niiet juba see takistas paljusid ettevõtmisi.

Lõpuks jõudis minuni ka koduigatsuseuss. Lörtsiilma ma küll ei igatse, aga kevad, suvi ja sügis oleksid küll toredad näha. Praegusel hetkel olen kindel, et tulen ta´gasi juba juunis kuigi alguses mõtlesin jääda augustini, aga eks näis. Igatse asju, millele Eestis olles eriti tähelepanu ei pööranud. Näiteks võimalus minna Männiku rabasse jooksma (mitte ilmselt jaanuaris, aga praegu saaks suusatada ehk) ja avarad tänavad, siin ei ole kohta jalutamiseks, rattaga sõitmiseks või isegi korralikuks hingamiseks. Aasaaegade vaheldumine on ka vajalik,  troopika tundub ebaloogiline. Kuidas neil ei ole arusaadavaid pööripäevi nagu meil? Pimedaks läheb aastaringselt u samal ajal, kõikumine on max 1h. Aga samas ma naudin iga päev troopilisi kohalikke puuvilju ja ma ei tea, kuidass ma hiljem Eestis ilma selle luksuseta elama hakkan... Need asjad, mida talvel poodides puuviljadeks nimetatakse ei ole küll päris ehe kraam. Aga mul pole mõtet selle pärast muretseda kuni ma veel siin olen.

Täna tuleb siia leedu tüdruk Toutvile ja jääb nädalaks. peale seda läheme koos ilmselt tagasi Semarangi poole. Siiamaani olen teinud erinevaid töid, mis maja peal leiduvad. Nt aitasin ehitada bambusest põrandat, kaevasin kruusa mingi veefiltrisüsteemi jaoks, kastan lilli jne.

Siin on mul wi-fi, mis tähendab, et olen veetnud aega arvuti taga liiga palju. Eelmised 4 kuud nägin ju internetti vaid välja kohvikusse minnes. Praeguseks olen punktis, kus ei taha enam ekraani näha ka. Sundisin end arvutit avama, et kirjadele vastata ja blogi kirjutada.  Ja edaspidi kavatsen arvutiga tegeleda täpselt nii palju kui hädavajalik on, tunnen, et silmadele ja üleüldse kõigele ei meelde see masin tegelikult absoluutselt. See vastumeelsus lõi silmades välja ka, eile hommikust peale on nad natuke põletikulised.

Tahaksin olla rohkem looduses, aga siin ei oska nagu kusagile minna... Igal pool elavad inimesed või on hulgi söögiputkasid, rämpsu jne. Bali rahvuspark tundub paljulubav, aga tundub, et sinna lastakse vaid giidiga. See varient ei tundu eriti ahvatlev, aga uurin veel.

Täna korjan Toutvile Denpasarist ülesse ja läheme randa.

Fotod

Panen teile veidi pilte, millega pole varem viitsinud tegeleda. Praegu istun hea meelega ühe koha peal, sest kogu aeg ka ei jõua ringi seigelda. Ja vihma ka sajab juba päev läbi.

Bromo vulkaani juures:

Motika paranduses passimas

Musta liiva kõrb

Bromo kraater on vasakul poolikult peale jäänud, see suitsev. Keskel on mingi teine väiksem vulkaan

Enne jõule käisime Salatigas ühel õppejõul (kes meile küll tunde ei anna) külas:

Kassid on igal pool toredad (kuigi Indoneesias on neil tavaliselt poolikud sabad. Ma pole päris kindel miks, aga keegi ütles, et nad sünnivadki nii)

See onu teeb segu suhkrustm jahust ja rohelistest idudest traditsiooniliste koogikeste jaoks. Päris head olid ka.

Sellised vanad Vespad on siin väga moes. Minu arust eriti praktilised nad pole, aga ägedad näevad välja siiski.

Ja minu lemmikud on turupildid, niiet neid saate kohe hulgi:

Väga levinud on ehitada motika otsa selline minimarket või kiirtoiduputka

Pildil on kanad kui te muidu aru ei saa. Väideti, et me läheme taimetoiduturule. Seal küll oli juurikaid, aga ka väga palju hakitud kanu ja muid lihalisi. Pooled meie darmasiswa õpilastest on sattunud taimetoitlased ja muidugi tuli see söögilauas jutuks. Olime üllatunud kui  õppejõud teatas, et ka tema pere on taimetoitlane. Asi muutus aga kahtlaseks kui nägime, et nad on valmistanud kanasuppi ja hiljem turul viis ta meid kanaputru (ärge parem küsige, mis see on) sööma. Tuleb välja, et tema pere lemmik juurvili on kana.