Wonderwoman

Olen õnnelikult Balil ja kohas, kuhu jään jaanuariks vabatahtlikuna tööle. Sain ausalt öeldes uuesti kultuurišoki, sest Bali on lihtsalt täiesti erinev Jaava saarest. Indoneesia koosneb nii paljudest erinevatest maailmadest. Ja üleüldse olen väga imestunud ja tänulik, et mu elu nii põnevalt kulgeb. Kogu aeg on mul silmad suured peas. Kahjuks aju ei suuda omandada väga suurel hulgal uut infot korraga, niiet kõik ei jää püsima.

Minu teekond Balile oli huvitav ja suurejooneline, aga mõtlesin kaua, kas seda siia blogisse panna või mitte. Sest ilmselgelt paneb see mõned lugejad , näiteks kalli vanaema, südant valutama. Aga siis jõudsin arusaamisele, et mis ma ikka varjan. Blogi jääks huvitavate seikade võrra vaesemaks. Ja nüüd olen ma ju tervelt ja rõõsalt sihtpunktis.

Leidsin võimaluse tulla Balile kuuks ajaks vabatahtlikuna tööle ühe kohaliku pere juurde. Nad teevad igasugu projekte loodussõbralikuma elamisviisi saavutamiseks. Nt vihmavee kogumine/kasutamine majas, öko farming, bambusmajad jne. Ja siis otsustasingi tulla siia mootorrattaga. Sest ma lihtsalt ei saa ilma seiklusi tekitamata elada, ei oleks ju üldse huvitav reisida nagu  tavaline turis. Ja ausalt öeldes on see tunduvalt ohutum kui siinsete bussidega sõita. Nendega juhtub õnnetusi liigagi tihti ja seda seepärast, et nende juhid on täiesti segased. Ja jäärapäine nagu ma olen, sellest mõttest ma enam taganema ei olnud nõus, kuigi paljud üritasid mind ümber veenda. Lahkusin Semarangist 25. Detsembril hommikul kell 5. Iga päev alustasin hästi vara, sest siis on teed veel küllaltki tühjad ja pole ka palav.  Kohale jõudsin 29. Detsember, aga sinna sisse jäi ka 1 päev kui ma edasi ei liikunud. Kilomeetreid u 700. Tulemused olid väga huvitavad.

 Esimesel päeval olin teel kuskil 7h, mis ilmselgelt oli liig. Olin rampväsinud ja kui hotelli otsima hakkasin, olid kõik kohad täis. Ma ei mõelnud üldse, et pühade ajal on ju kõik kohalikud ka ringi rändamas. Ja siis hakkas ka vihma sadama ja tiirutasin läbimärjana mööda linna ringi nagu orav rattas. Lõpuks siiski leidsin koha, aga enne seda jõudis ikka pisar silma tulla ka korra. Üleüldse oli kogu reis üks suur tahtejõul edasi minemine ja tagumiku valutamine (siiski 4 päeva istuda motika seljas). Aga see kõik tasus end ära, sest kohtasin nii palju imelisi inimesi ja nägin ilusaid kohti. Ning siis tulid pisarad silma ilust ja inimeste headusest :).Teise ja kolmanda öö olin ühe indoneesia pere juures külas Bromo vulkaani külje all. Ja kolmanda päeva veetsingi mäge uurides. Sinna sõitu alustasin lausa 2.30, et päikesetõusuks kohal olla (olin jällegi surmväsinud, aga hiljem on mägi pilvedes ja ma väga tahtsin seal ära käia). Mootorratas pidas ilusti vastu kogu pika tee ülesse mööda külma ja järske kurve. Sõrmed olid küll surnud, sest mina loll paksemaid riideid kaasa ei taibanud võtta. Aga u 1 km enne päikesetõusu platvormi pani masin pillid kotti ja enam edasi liikuda ei kavatsenud. Aga ega ma alla ei andnud ja rühkisin jalgsi lõpuni. Vaated olid imelised! Seal üleval sattusin rääkima ühe perekonnaga, kes aitasid mul ka motika parandusse viia (suurt probleemi polnud tegelikult, talle lihtsalt ei meeldinud mägine külm õhk). Pereisa on mingi suure vulkaniinspektsiooni firma juhataja, tähtis tegelane. Ta oli seal koos naise ja kolme minuvanuse lapsega. Saime väga hästi läbi ja käisin nendega koos pool päeva ringi. Muidugi ei lastud mul millegi eest maksta. Topiti mind hobuse selga (sest nemad jalutada ei viitsinud ilmselt), siis džiibiga vulkaani ümbritsevasse musta kõrbe ja siis uuesti hobuse selga ning vulkaani kaatrit kaema. Sealne maastik oli küll täiesti ulmeline.

(Millegipärast blogi keeras pildid külili... vaadake siis nii)

Siin koos kraatriga taustal:

 Musta vulkaaniliivaga kõrb:

Ja ka rohelist ala:

 Paraku ka minu fotokas ütles ülesse ning telefoni aku sai kahtlaselt kiirelt tühjaks, niiet jagan paar pilti, mille sain teistelt. Mina ei tea, mis probleem neil tehnikaseadmetel äkki tekkis. Mulle suruti veel pihku päris suur summa raha ja ka motika paranduse eest ei lastud maksta. Vastuvaidlemine ei olnud võimalik. Sellel perel rahaga ilmselgelt probleeme pole ja nad olid minu heaolu pärast siiralt mures. Siin saan igal pool nii suure lahkuse osaliseks ja kohati see polegi kerge. Ei ole nii lihtne kõike vastu võtta, mis sülle kukub. Loodan, et kohtun nendega millalgi veel, sest saime tõesti hästi läbi. Bromolt alla tulemisega jäin veidi hiljaks ja juba oli jõudnud vihm alata (millegipärast tõmbavad mäed siin alati lõunaks kõik ümbritsevad pilved enda ümber). Sõitsin justkui mööda käänulisi jõgesid, sest kogu vesi soovis ka autoteed kasutada. Aga sain hakkama küll. Neljandal päeval rühkisin jälle edasi Bali suunas ja kohasin kohe hommikul ühe teepausi ajal veel ühte toredat tegelast. Too rändas samuti motikaga läbi Bali Lomboki saare poole. Ehk kohtan ka teda siin hiljem. Selle päeva lõunaks jõudsin Balurani rahvusparki, mis oli järjekordne äge koht. Seal on esindatud kõrvuti kõik indoneesias olevad erinevad metsatüübid ja enim floora ning fauna liike. Näiteks on seal suured savannialad nagu Aafrikas, džunglit, mangroovimetsa jne. Kõik kohad olid ahve täis, keda oli äge jälgida. Nad on inimesele päris sarnased tegelikult. Nägin ka kaks korda mingeid hirvelisi elukaid ja ühtul vaatetornis luurates karja metsikuid põhvleid savanni mudaauku suplema minemas (küll ainult kaugelt, aga siiski). Pealeselle veel paabulinde, mingeid teisi eksootilisi linde, suurt jubedat sisalikku jne. Jäin sinna parki öömajale väikesesse külalistemajja.

Ja viiendal päeval põrutasingi hommikul sadamasse ja otse Balile. Seal šokeeris mind kohe praamis väljudes poliseinike rohkus. Pidin läbima kontrolli enne kui sadamast välja sain. Mulle suurele kriminaalile oli see närvesööv katsumus. Sest ilmselt olete teadlikud, et ega mul juhilube pole. Noh, nüüd tegelikult on, aga need ei ole just eriti tõsiseltvõetavad... Politsei jaoks on minu nimi Elena ja ma olen 24-aastane Venemaa kodanik. Passipildil olen küll kiilakas, aga eks see ole vana pilt. Ega muidu ka nägu sarnane ei ole, aga siinsetele on kõik buled enam-vähem sama väljanägemisega. Sain selle dokumendi Martonilt. Üks eelmise aasta darmasiswa tüdruk oli selle siia jätnud, kuna see pole enam kehtiv. Uskuge või mitte, aga läbisin sellega edukalt kaks kontrolli! Sadamas mulle küll tundus, et politseinik vaatab mind kahtlustavalt ja siis ta veel küsis mu telefoni numbrit. Ma polnud kindel kas ta tõesti uskus seda dokumenti ja oli lihtsalt minuga tutvumisest huvitatud või tahtis mind hiljem kinni nabida või ta lasi mind kontrollist läbi lihtsalt vaid tänu sellele, et oma numbrit jagasin. Seepärast ei julgenud ma jätta seda andmata. Aga hiljem sain sõnumeid a la „Hello Elena, are you already safe in Ubud?“ jne... Eks ma pean tema suhtluspüüdlusi edaspidi ignoreerima, sest ma küll ei viitsi valeidentiteediga näitemängu mängida. Balil nägin politseid pea iga teise nurga peal. Muidu olin väga üllatunud nähes ilusa uue asfaltiga teid ümbritsetuna ahvimetsadest ja hindu templitest. Kõik on nii klants Jaavaga võrreldes. Aga vinge siiski. Ning puhkepaigas mere ääres kohtasin veel toredaid inimesi, kes tulid siia Malangist Jaavalt paariks päevaks puhkama. Täna käisin nendega koos veidi turistitamas.

Esimene pilt Bali merest ja suurtest lainetest:

Ja killuke esimesest templist, mida siin külastasin:

Igal juhul viienda päeva õhtul peale erinevaid peatusi templis jne jõudsin Ubudi. See osutus järgmiseks šokiks. Esiteks on siin kõik kohad täis bulesid, mis on mulle praeguseks juba täiesti harjumatu. Ja teiseks on siinne linnapilt kardinaalselt erinev kõigest, mida Indoneesias siiani näinud olen. Tänu turitide hordidele. Nendelt tuleb raha, mis omakorda aitab püstitada uhkeid restorane, kuurorte ja kõike muud atraktiivset. Aga tänavapilt on muljetavaldav. Kitsad armsad teed, mille ääres on miljon ägedat kohvikut, vanade raamatute poodi, vingeid riideid, joogakoole, ökopoode ja mida kõike veel. Segatuna vanade Bali templitega, troopiliste taimedega jne. Isegi koeri tänavatel oli tore näha ja ma üldse ei kartnud neid (Jaaval teadagi koeri peaaegu polegi, sest mosleite järgi on nadräpased loomad). 

Minu kodu on Ubudi ääreala, keskusest u 5 minutit. Ja tundub, et olen täpselt õigesse auku maandunud. Siinne pereisa, nimega Chakra, tegeleb ökosõbralike eluviiside väljatöötamise ja propageerimisega. Nt ta teeb savist suuri anumaid, mis filtreerivad hõbeda ja süsi abil siinse räpase kraanivee joogikõlblikuks, ehitab bambusest maju jne. Aga selle kõige kohta saan hiljem rohkem teada, sest hakkan talle projektides abiks. 

Sain nüüd kokkuvõtlikult pikad jutud ära räägitud, hiljem veel. Aga ma ei viitsi enam eriti netis passida millegipärast. See võab nii palju aega...

Update

Vahepeal olid jõulud ja sünnipäev ka muidugi ja käisime enne seda külas ühe õppejõu juures väikeses linnas Salatigas ja praegu olen teel Balile. Sain kõik ühe hingetõmbega välja :).

Esimest korda elus oli mu sünna suvel, olen alati mõelnud, mis tunne see küll oleks. Ega muud polnud kui lihtsalt ei tundunud eriti reaalne.
Külalapsed tegid mulle väikese üllatuse päeval. Käisin korra linnas blenderit laenamas sõbralt koogi jaoks ja tagasi tulles leidsin eest selle:

See oli nii armas, nad tegid koogi täitsa ise. Kuigi ega see tegelikult pllatus polnud. Enne linna minekut bägin neid tänaval õhupallidega ringi lippamas.

Ja muide tänud Kirkele ilusa kaelakee eest (see on mul pildil ka kaelas näha). Kõigile teistele on see ka siiani väga meeldinud.

Õhtul tegin ägedat puuviljatorti, mis koosneb vaid banaanidest, õunadest ja datlitest ning siis maiustasime rõõmsalt.
Leedu gängilt sain ägeda kingituse:

Jõulutunnet samuti polnud, aga andsime endast parima, et seda tekitada veidi. Kõik kokkasid oma maade toite ja õhtul oli väike pidu. Juhtus küll nii, et külalisi oli väga palju (vähemalt meie väikese toa kohta). Aga oli mõnus. Kõik lähevad nüüd vaheajal reisima eri kohtadesse ja peale seda lahkuvad paljud kodudesse tagasi. Niiet see oli ilmselt viimane kord kui me kõik koos olime.

Pildil on vaid darmasiswa tegelased (ka teistest koolidest paar) ja 1 kohalik tüdruk, aga külalisi oli tegelikult veel.

Balist räägin hiljem, praegu olen liiga väsinud. Nii plalju võin öelda, et jään sinna terveks Jaanuariks.

Juba nagu kohalik

Sain viimase paari päeva jooksul aru, et olen juba paris hästi ära kohanenud siin. Kahe päeva eest oli jube vihmane ilm ja õhtul oli nii külm. Panin pusad ja värgid selga ja ikka oli külm. Mõtlesin, et mis värk on ja tshekkisin temperatuuri. See näitas 27 C... Niiet nüüd olen lõunamaalane valmis, kui temp langeb alla 30 C siis on minu jaoks liiga külm :D.
Ja teiseks olen hakanud turulkäimist nautima. Ja see on suur muutus, sest siinne suur turg on täielik hullumaja. Alguses olin šokeeritud sellest kui kohutavalt pealetükkivad kõik müüjad seal on (isegi kohalikega, aga muidugi said buled seal viiekordset tähelepanu). Ja seal on kitsas ja ülerahvastatud jne. Aga nüüd paar viimast korda oli nii lõbus. Ma kauplen juba nagu vana proff ja ostlemise tasemel tuleb kohgalik keel juba libedalt. Ja kõik turumutid mõtlevad, et ma olen jube tark tüdruk. Näiteks seepärast, et suudan enne neid kokku arvutada kui palju ma maksma pean (neil ei ole algklasside matemaatikaga just eriti hea suhe, aga kalkulaator on abiks). Ja muidugi olen tarkur ka seepärast, et oskan peale 4 kuud küsida erinevate puuviljade hinda ja tean numbreid kohalikus keeles :D.
Kolmandaks veel see, et hakkan vaikselt harjuma siinse veniva ajtajuga. Tähendab seda, et kohalikud jäävad alati hiljaks ja ei oska mitte milleski ajaga seonduvas täpsed olla. Juba suudan seda rahulikumalt aktsepteerida.

Puuviljad ja muu nali

Eile käisin külalisesinejana meie ülikooli inglise keele klubi üritusel. Nad kutsusid mind siina kui välismaalast, keda siis näidata ja eeskujuks tuua, miks inglismannide keelt on vaja usinalt õppida. Õnneks eriti palju rahvast ei olnud, vaid u 20 inimest. Rääkisin (mikrofoniga!) kes ma olen, kust ma tulen ja mida ma siin teen. Ja siis nad pommitasid mind küsimustega (nojah, küll väga häbelike pommidega, sest valged inimesed mõjuvad tihti aukartustäratavad). Oli isegi täitsa lõbus. Siin ei ole mul peaaegu mingit probleemi esinemistega. Ma pole kindel, miks, aga ilmselt seetõttu, et ma niikuinii meeldin neile. Isegi kui mul midagi asjalikku suust välja ei kuku. Juba see on neile omaette kogemus, et nähakse bulet kusagil mujal kui teleekraanil. Nad muidugi korduvalt palusid, et ma midagi eesti keeles laulaksin, aga ma keeldusin kategooriliselt. Arvan, et see juba ületaks piirid ja nad enam ei sooviks mind oma üritusel näha. Viibisin kokkusaamisel vaid u 2h ja see oli isegi lõbus minule. Ainult ühe väikese šoki osaliseks sain ka. Alguses pidin mingi CV täitma, mida tegid ka osalised. Ja siis enne minu etteastet luges üks tüdruk mu andmeid ette. Algul ei olnud ju sellest hullu midagi, aga ta vuristas ette ka mu telefoninumbri. Mul läks silme eest ikka veidi mustaks küll. Aga ilmselt ei suutnud keegi seda jäädvusada, kuna nad ei ole inglise keeles eriti head ja tüdruk ütles numbrid kiiresti. Loodame, et kahtlasi sõnumeid laekuma ei hakka. Üritus lõpus anti mulle pidulikult üle kingitus: puuviljakorv. Olin nii üllatunud. Ilmselt ma enne rääkisin, et mulle need väga maitsevad ja siis nad kohe said hea mõtte. Siis pakiti mulle veel traditsioonilisi maiustusi kaasa ja enne lahkumist topiti ümbrik kätte sümboolse rahaga (mis tegelikult on päris suur summa Indoneesia mõistes, saan sellega 3 päeva kuhjaga puuvilju süüa). Ma üldse ei oodanud mingit tasu selle ürituse eest, niiet üllatus oli suur. Tasub küll ära inimeste vastu kena olla :).

Siin on nii palju toredaid puuvilju, millest ma Eestis üldse midagi ei teadnud. Seal korvis need 2 kollast jurakat on tähtviljad ja pruunid ussinahaga asjad on sala`d (sala mulle tegelikult ei maitse, aga jagasin laiali).

Siin on ka kollased arbuusid, mis on palju magusamad kui punased.

Draakonivili on äge tegelane. Seda on nii valge kui erkroosa sisemusega. Maitseb veidi nagu vaarikas ja mustikas koos, aga läilam. Roosa isend määrib nagu peet.

Siis muidugi papaya, mis mulle väga maitseb:

Suurim hooajakaup on hetkel rambutan. Ka minu maja ees on rambutanipuu, aga sealsed viljad pole veel päris valmis. Kui nad küpseks saavad on lootust, et saan veidi rõdult kuuri katusele turnides neid ka kätte.

Mangosid sõin vahepeal iga päev hulgi, aga nüüd on juba veidi üle visanud. Praegused lemmikud on mandariinid (mida ka Eestimaal peaks ju nüüd palju olema). Ja muidugi banaanid, õunad, pirnid jne. (õunad on siin kallid, sest siin kliimas nad nii hästi ei kasve kui Eestis). Ja mainimata ei saa ka jätta kookospähklit, millega päüris tihti maiustan.

Järgmisel nädalal on mul paar eksamit ja siis algabki pikk kahekuune puhkus. Lõpetasin nüüd ka batika tööd, aga kahjuks ei tulnud need ideaalselt välja. Unustasin nad peale mustrite värvimist panna kinnitavasse lahusesse ja keetes läksid need suuremas osas välja. Ainult taustavärv jäi intensiivne. Suurema tööga juhtus ka teine aps. Kasuasin kogemata vale vaha, mis tekitab pragunemise efekti. See on tegelikult äge, aga nüüd ei ole näha minu kuudele joonistatud nägusid.

Siin olen värvinud mustrid ja need siis vahaga katnud. Järgmine samm on kasta tööd taustavärvi sisse.

Väiksem pilt. Tegelikult peaks seal olema mustrid rohelise, lilla ja kollasega. Näha jäi vaid veidi kollast ja tausta sinine.

Minu suur töö. Seal on tegelikult kolm kuud: noor, täis ja vana. Neil on ka näod, mida praegu enam eristada ei saa. Ka siin jäid alles vaid kollane värv ja taust.

Õnneks ma väga pettunud ei ole nende tööäparduste pärast. Veidi kahju küll, aga mis ma ikka teha saan...

Karimunjawa saared

Nüüd siis lõpus jõudsin nii kaugele, et kirjutan oma seiklustest Karimunjawa saartel. Kahjuks ei ole ma kuidagi võimeline kõike blogisse panema. See, mida siin kirjeldan on ju tegelikult vaid väike osa kõigest, mis siin toimub, aga tahaksin rohkem. Sellest on veidi kahju, aga mis ma ikka teha saan.

Ühesõnaga nädalane puhkus paradiisis oli ülitore ja oleksin hea meelega veel palju kauemaks sinna jäänud. See oli ka minu suurim mootorrattareis siiani. Sõitsime kõigepealt 2,5 h Jeparasse ja sealt 6 h laevaga. Sain suurel teel sõitmisega väga hästi hakkama.

See on peamine saar kaugelt vaadates:

Esimesel päeval sadas väikest vihma, aga hiljem oli ilm enamasti hea. Enne reisi ostsine endale võrkkiiged (minu oma pole küll võrgust) plaaniga mõned ööd nendega rannas veeta. Ja 2 ööd see õnnestuski, 4 ööd olime homestays.

Käisime muidugi lõputult paljudes imelistes randades. Enamasti olid nad inimtühjad. Kui seal keegi oli, siis mõned kalamehed või väiksed lapsed. Teisi suvitajaid näha ei olnud.

 

Kitsed jooksid igal pool ringi. Ja lehmad. Ja nägime kõiksugu muid olevusi ka. Näiteks suured sisalikud (pikkust nii meetri jagu ja kõhu ümbermõõt u 2 minu käsivart kõrvuti), mite küll nii suured kui komodo draakonid, aga hull siiski. Ühel õhtul lõkke ääres rannas ühines meiega suur krabi (selline 20cm kõrguse majaga). Madusid õnneks ei kohanud :)

See on siis meie esimene laagripaik rannas. Minu voodi on eesmine ja musta värvi. Nii mõnus oli lihtsalt päev läbi rannas lesida (varjus enamasti) ja mitte midagi erilist teha.  Pimedas tegime lõket ja vahtisime tähti. Siin on taevas hoopis teisipidi kui Eestis, niiet midagi ära ei tunne. Silmapiiril nägime samal ajal tormipilvi ja välkusid, aga meieni need ei ulatunud õnneks. Kiiges oli küll mugav, kuid väga eriti palju siiski ei maganud esimesel katsel. Teine öö selles oli juba tunduvalt parem, ilmselt nõuab lihtsalt harjumist. Üldiselt mulle see asjandus väga meeldib, nii mõnus on niimoodi maa ja taeva vahel kõikuda. Võtsime Semarangist hulgi puuvilju kaasa, sest saarel ei pidavat neid väga saada olema. Tundsime end tõeliste inimahvidena rippudes puude vahel ja nosides banaane.

Teisell päeval matkasime džunglis. Leidsime sõidutee ääres suvalise trepi, mis suundus ülesmäge metsa poole. Läksime asja uurima ja jõudsime välja allikani. Seal voolab ilmselt mingil ajal jõgi, aga praegu oli vesi vaid maa all ja ühes kohas jooksis välja. Otsustasime mööda kuiva ja kivist jõesängi edasi matkata. Ronisime läbi tõelise džungli, kus inimesi ilmselt tavaliselt ei käi. Igal pool olid Tarzani-väädid ja muu selline. Seal elab ka ahve, kuid neid me ei näinud. See-eest kohtasime hullu rotti, kes jooksis mööda kõrgeid puulatvu! Ma ei tea, kas see on võimalik, et rotid niimoodi ronivad, aga see tüüp oli igal juhul väga roti nägu...

Suure osa teest pidime ronima mööda kive üles, mis mulle väga hästi istus. Palju lõbusam kui lihtsalt jalutada :).

Järgmisel päeval käisime snorgeldamas ja paaril väiksemal saarel, mis oli järjekordne imeline kogemus. Saime koos suurema inimeste grupiga, nii on veidi odavam. Kõigepealt külastasime 0-saart. See on nähtav vaid päeval, öösel kaob vee alla.

Korallid ja muu veealune värk ällatasid mind väga. Ma ei osanud oodata, et see nii huvitav ja ilus on. Instruktoritel olid veealused kaamerad ka, aga kahjuks ei pidanud nad vajalikuks looduse imedest pilte teha. Indoneeslased on kohutavalt nartsissistlikud. Nad tegelesid kogu aja üksteise pildistamisega. Meie Gabrielaga hüppasime paadist vette ja asusime kohe mereelu uurima. Teised aga jäid kobarasse paadi juurde, Ma algul ei saanud aru, miks nad seal konutavad. Aga hiljem mõistsin, et kõigil oli vaja teha fotosid vee all. Mingi hetk sattus Gabriela kokku ühe kaameraomanikuga, es küsis, kas ta juba pilte jõudis teha. Eitava vastuse peale tegi tüüp suured silmad ja teatas, et siin pole ju mingit mõtet olla kui sa vee all endast pilte ei tee. Ja see suhtumine on siiras. Indoneeslaste maailmavaates on vahest kahtlased nihked sees. Kuidas sa vaatad mööda nendest imelistest korallidest ja näed vaid ennast kaamera ees? Ja need pildid ei tulnud isegi ilusad, ainult tobedad udukogud. Lõpuks tegin siiski ka mina paar kohustuslikku klõpsu.

Ainuke pilt korallist, mille leidsin. Tegelikkuses oli kõik väga värvikirev ja suurejooneline, kuid siit seda ei näe. Kalu oli ka tohutult palju ja kõigis toonides.Imeilus.

Saar, kus peatusime lõunasöögiks.

Mõni suvaline pilt.

Käisime ka mangroovi metsas (ma pole siiani kindel, mis see mangrove/mangroov? on, aga see oli ilus). Seal oli selline laudadest matkarada, sest maapind on väga märg. Maa on seal väga lame ja merevesi pääseb puude alla.

Selline üüratu madala veega ala laiub metsa ja mere vahel.

Meie teine katse rannas ööbimisega. Seekord oli minu kiik merele nii lähedal, et öösel tõusu ajal magasin vee kohal. Voodisse pidin ronima nagu ahv ja ega see kõige lihtsam ülesanne polnud. Aga see öö oli juba tunduvalt mõnusam kui esimene katse.

Ehitasime vihmakeepidest telgid, sest praeegu on siiski vihmahooaeg (ka esimeses laagripaigas tegime seda). Magasime küll ilma selleta, aga kõik oli valmis pandud, et vajaduse korral kiirelt need asjad üles panna. Öösel hakkas väga kõvasti müristama ja välgutama, aga õnneks pidas hommikuni vihma kinni. Avastasime siis, et ega see ehitis just kõige kvaliteetsem pole. Ilmselt väikese või mõõduka vihma peaks kinni, aga troopilist padukat väga ei peata. Õnneks saime öö ikka kuivalt mööda saadetud. Varjualuse ehitamine iseenesest oli väga tore tegevus. Tundsin end nagu mõni Robinson Crusoe või ellujäämissaates osaleja.

Viimane päev mõnulesime rahulikult veel rannas, aga ööseks pagesime homestay`sse. Plaanisime algul ka siis väljas ööbida, aga pilved olid liiga kahtlased. Hästi tegime, sest öösel hakkas sadama väga metsikut vihma ja terve tuba oli vägust valge.

Karimunjawal kasvatatakse india pähkleid ja värskelt on nad tunduvalt paremad kui supermarketist ostetuna.

Reis oli väga tore nagu ilmselt mu jutust juba välja tuli. Olime pidevalt nii õnnelikud, et ühel hetkel muutusime mõlemad Gabrielaga ilma igasuguse põhjuseta kurvaks. See oli ilmselt tasakaaluks lihtsalt, sest ei ole eriti võimalik olla 7 päeva järjest kõrgendatud meeleolus. Õnneks möödus see madalseis kiiresti.