Merapi!

 Pühapäeval käisime lõpuks ometi ära Merapi vulkaanil, mis on Jaava suurim tulemägi (Merapi tähendabki tõlkes tulemäge), mille kõrgus on peaaegu 3000m. Unistasin sellest matkast juba nii kaua, aga pidime ootama vihmaperioodi lõpuni. Igal juhul sai sellest üks minu  ägedamaid elamusi siin.

Alustasime mäkketõusu kell 01.00 (öösel), et päikesetõusuks platsis olla. Minul jäi magamine täiesti vahele, sest olime magamiskottidega ühe väikese toa põrandal ja jube kitsas oli. Aga polnud hullu. Pimedas ülesse minna oli huvitav. Kasutasime taskulampe, niiet jalge ette nägi ilusti ja kuu andis ka palju valgust. Alguses liikusime tükk aega lihtsal pilve see, aga hiljem kui sealt välja jõudsime olid vaated võimsad: tähed, öised mägede silluetid ja kauged linnad. U 4h läks aega, et jõuda laagrisse, kus päikesetõusu vaatasime. Esimene tund oli kõige raskem. Jalad ei olnudki väga väsinud, aga pidevalt hakkas iiveldama, niiet pidin koguaeg peatusi tegema. See tuli sellest, et olime juba kõrgetel laiuskraadidel, korralikult magamata ja äkitselt hakkasime suurt sporti tegema. Niiet midagi hullu polnud, kui keha ära harjus, siis läks tunduvalt kergemaks. Viimased pool h enne päikesetõusu kohta oleksime nagu liikunud kuumaastikul. Puid-põõsaid enam polnu, igal pool vaid kivid, kruus ja tähistaevas. Liikudes ei saanud aru, aga tegelikult oli nii kõrgel mäes päris külm. Kui päikest ootama jäime, siis tekitasime sooja saamiseks inimpuntra seljad vastamisi :D, mis aitas väga hästi. Muidugi ma piisavalt riideid kaasa ei võtnud (nagu enamus teisigi), aga sain Tiinalt sokid ja Lucialt salli laenuks ning hüppasin pidevalt ringi. Päikesetõus oli loomulikult imeline ja valguse tulles muutus ümbrus täiesti teistsuguseks. Peale seda kino hakkasime tippu ronima, mis oli juba omaette kogemus. Ma pole elu sees  varem sellist maastikku näinud, oleks nagu kusagil teisel planeedil reisinud. Tippu jõudmiseks läks u 45 min ronimist mööda hiiglaslikku liiva-kruusa-kivi hunnikut.  Pimedas oleks seal liikumine olnud liiga ohtlik, sest võiks kogemaa mingeid maalihkeid tekitada, aga valges sai ilusti ettevaatlikult edasi rühkida. Suurim ebamugavus oli see, et pidin iga paari sammu tagant jalanõusid kiviklibust tühjendama, aga vähemalt olid sokid jalas. Merapil tegelikult ühte korralikku tippu polegi, sest tegu on ju vulkaaniga. Üleval on lihtsalt üks hiiglaslik sakilise servaga kraater. See oli jällegi väga võimas vaatepilt. Paljudest kohtadest tuli väävliauru välja ja nägime isegi laavat! Aga seda ainult imepisikesel hulgal, kaugel kraatri põhjas kiviserva alla (see oli punane nagu veri). Mingisugust purskeohtu muidugi polnud, vastasel korral me poleks üldse sinna mäkke ronima hakanudki. Tänapäeva tehnika abil on asjatundjatel lihtne ära näha, millal vulkaanid seismiliselt aktiivsed on. Veetsime paar tundi tipus ja päikesetõusu platsil ja siis tulime alla u 3 tunniga. Suures valges oli kogu ümbrus nii teistsugune, justkui oleks kahel täiesti erineval mäel käinud. Peale kuumaastikku (mis ka pimmedas erinev tundus) jõudsime nii ilusasse suurde rohelusse, mida ennem üldse näha polnud. õhk oli värske ja jahe, linnud laulsid igal pool. Nagu oleks paradiisi sattunud :).

Kaks kõige lemmikumat asja Indoneesias ongi mulle mäed ja kosed. Merapil tundsin end nagu seitsmendas taevas ja kogu maailma mured läksid meelest ära. Ekspeditsiooni korraldas meie kohalik sõber Erul, kellel on matkamistega palju kogemusi ja kokku olime 14 inimest. Aga me ei liikunud kunagi ühtses pundis, sest kõik olid erinevas tempos. Ja nii oli minu arust palju mugavam, sest tüütu on üksteise seljas elada pidevalt. Kuna ma teen pidevalt joogat ja muud trenni, siis mulle see ronimine väga raske polnudki. Kuigi ma mägedega harjunud pole olin pidevalt esi esimese poole hulgas koos harjunud mägigurudega Tšehhist ja Slovakkiast. Näiteks Tiinale, kes sporti siin üldse ei tee, oli matk väga raske. Jaapani tüdruk Ai sai kahjuks mägihaigust kogeda, kuigi Merapi pole nii kõrge, et tavaliselt see probleemiks oleks.

Mul on nii palju pilte, mida tahan siia lisada, aga arvuti pole sellega nõus kahjuks... nende 8 üleslaadimine nõudis 5 katset ja kulges juba aeglaselt. Ma ei tahtnud enne postitust üles panna kui kõik pildid ka saab, aga võibolla see ei juhtu kunagi, niiet panin praegu nii (kes facebooki kasutab saab sealt neid näha). Loodetavasti hiljem lisan siis fotosid. 

Maailma serval

Pilvebaleriinid maailma serval (Tiina ja mina)

Seitsmendas taevas

Merapi tipp

Tagumine mägi on naabervulkaan Merbabu

Kohalikud tegelinskid tippu vallutamas

Vinguviiul

Tahan nüüd natuke vinguda. Kui teid ei huvita, siis pole vaja lugeda.

Üle pika aja on mul jälle nii vastik peavalu, juba eilsest saadik. Mingit energiat pole ja kõik asjad käivad närvidele. Kui pea lõhub, siis mulle alati tundub millegi pärast, et kogu maailm on minu vastu ja ma ise ka ei kannata mitte kedagi. Ja see on nii tobe, sest tean väga hästi, et selline mõte on täiesti ebaadekvaatne.
Ja kõige nõmedam on see, et ma saan ilusti aru, millest probleem tekkis, aga parandada ei oska. Ma nimelt olen liiga empaatiline ja võtan teiste mured endasse. Eile sain ühe siinse sõbraga kokku ja ta kukkus mulle südant puistama. Mis oli tore tegelikult ja huvitav ka ja mul on tõesti hea meel, et ta end avas. Aga pärast koju minnes tundsin end nii tühjana ja sellest ajast saati pea lõhub nii kohutavalt. Kuulasin teda mitu tundi nii intensiivselt, elasin kogu hingest kaasa ja toetasin igati. Kuidas ma saan seda teha ilma end tühjaks pigistamata? (Muide, te ei kujuta ette kui kohutavat müra ma siin ülikooli kampuses praegu kuulama pean: siin küib mingi üritus, kus lauldakse covereid kuulsatele poplauludele, väga halvasti ja kohutava tümpsu saatel...jube kõvasi ka kõigele lisaks). Ja nüüd hakkasin muretsema. Sest kuidas ma peaksin tulevikus terapeudina töötama hakkama kui ma ei suuda hoida piiri enda ja teiste tunnete vahel? Kujutage ette, et ma käin iga päev tunniks paariks mõne depressiivse inimese probleeme kuulamas ja temaga kogu südamest tegelemas ja peale seda lähen igal õhtul koju täiesti tühjana ja lõhkuva peaga. Ei tundu just eriti ilusa tulevikuväljavaatena... Kas kellelgi on soovitusi, kuidas enda piire õiges kohas hoida?
Ja nüüd see sõber on nii õnnelik, et ma temast aru sain ja et ta end välja sai elada. Selle üle on mul ka hea meel, aga ikkagi on kohutav enesetunne. Homseks läheb valu üle, ma tean küll, aga praegu tundub, et see jama ei lõppe mitte kunagi. Käin täna päev läbi ringi tuima näoga, mis võib ilmselt päris naljakana mõjuda (või siis kurjana, ma ei tea), sest näo liigutamine teeb valu palju suuremaks. Rääkimisest on ka parem hoiduda. Isegi naeratada on piinarikas, niiet näin tõenäoliselt surmtõsisena.
Aga homme on kõik juba ilusam. Üle 48 tunni selline jama tavaliselt ei kesta. Seega pole vaja liialt muretseda. Aga tõesti, kui kellelgi on ettepanekuid, kuidas mitte teiste kannatusi enda pähe võtta, siis olen üks suur kõrv!

Igatsemised

Olen hakanud igasugu asju igasema Eestis, mis varem tundusid nii iseenesestmõistetavad, tavalised või isegi tüütud. On ju teada, et inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on. Alati on teisel pool maailma rohi rohelisem ja elu helgem. Proovin ikka end treenida siin ja praegu rahul olema, aga vahetevahel on koduigatsus ja siis ei viitsi selle troopika-eksootikaga üldse õiendada. Mõned igatsused:

Villlemi ja Kirke kaklemine. Kes oleks võinud arvata, et see vingumine ja nõmetsemine tekitab koduse tunde? :D

Kassid, kes laualt toitu varastavad, külalisi ründavad ja vahetevahel süles nurruvad (kui sa neile enne korralikult oled süüa andnud ja üldse eeskujulikult käitunud).

Tühjad laiad ja prügivabad tänavad, kus on rahulikult ruumi liikuda.

Metsas jooksmine. Siin on ainuke koht, kus sörkimas käia ülikooli kampus. Aga seal pean kogu aeg kordama sama 1-2 km ringi (asfalttee peal), mis on päris igav.

Jalgrattaga sõitmine. Nii mõnus oli Eestis igal pool rattaga käia, aga siin oleks see kui vabatahtlik surmasuhu astumine. Ühtegi kõnniteed (rääkimata rattateedest) pole ja autoteed on kitsad/augulised/mägised. Ja juhid ei ole piisavalt tähelepanelikud, et ratturit näha.

Suusatamine. Ilmselt ei tule üllatusena, et  siinmail selle spordiga ei tegeleta...

Veidikenegi isiklikku ruumi. Kui ma siin kodust välja ei lähe, siis on suhteliselt ok, aga nii päris elada ei saa. Tore oleks käia väljas ilma, et peaks kõigile naabritele detailselt seletama kuhu, miks ja kui kauaks ma lähen.  Eriti kena oleks tänaval liikuda ilma, et kõik möödujad üritaks vestlust alustada ja minu parimaks sõbraks saada (iseenesest on ju selline tähelepanu positiivne,aga kui oled seda juba 8 kuud igapäevaselt pidanud kogema tundub see lihtsalt ahistamisena).

Teatud toidud: kodus tehtud leib, soolakurk, värske hapukapsas, kartuli-peedi-hapukurgi -sibula salat. Ja mahlapressiga värskelt tehtud hõrgutisi olen ka taga nutnud.

Taimeteed. Indoneesias on üldisel saada vaid musta ja rohelist teed, aga need mulle eriti ei istu. Eestis olin harjunud kogu aeeg lürpima igasugu taimeteid ( nt pärnaõie, piparmündi, mustsõstralehe, vaarikavarre jne). Kindlasti siin on ka palju taimi, millest kõlbaks jooki keeta, aga kohalikud neid ei kasuta ja mina ammugi ei tea, milliseid korjata.

Ashtanga Jooga kool. Teen ise hommikuti regulaarselt joogat, aga klubis ühistundides käia on nii palju mõnusam ja lihtsam. Üksi end motiveerida on keeruline. Aga vähemalt arendan enesedistsipliini.

Külm ilm. Uskuge või mitte, aga ühel päeval leidsin end unistamas pakaselisest talveilmast, mil ma külmetavad käed pean sügavale taskusse toppima ja kogu näo salli sisse kerima. Eriti igatsen magamist jahedas toas paksu teki all.

Õmblusmasin ja kõik mu käsitöömaterjalide varud. Pidevalt on vaja midagi meiserdada/parandada/ümber teha, milleks ma siit õigeid vahendeid ei leia (või ei taha osta).

Inimesed, kes aegadest/kokkulepetest kinni peavad. See on lihtsalt kohutav, kuidas siin lihtsalt puudub täpsuse kontseptsioon. Ja mitte ainult sõprade vahel, ka kogu ülikoolisüsteem on sama lohva ja isegi valitsuseametid. Viskab ikka üle küll kui pidevalt jäetakse loenguid ära ja õppejõud lihtsalt ei ilmu kohale (selle vastu mul midagi pole, et tunnid ära jäävad, niikuinii on mul paremaidki asju teha, aga väga nõme on lihtsalt 2 tundi koolis passida ja seina vahtida). Aga ükskord oli see lõdva suhtumine positiivne ka: unustasin raamatu õigel ajal tagasi raamatukokku viia ja mitte keegi ei vaevunud mult viivist küsima (muidugi olen ka siiani ainuke inimene, kes seda raamatut laenutanud on...).

P.S Tiina ostis paari päeva eest meile vannituppa uue pirni, mis tekitas kogu leibkonnas suurt furoori. Oleme ju juba 2 kuud vaid pimedas vannitoavõlusid nautinud. Alguses ei viitsinud keegi pirni vahetada ja hiljem olid kõigi silmad juba omandanud pimedasnägemise võime. Ja siis juhtus üleeile õhtul nii, et kui mina dušši võtsin süttis äkki laes ere valgus ja Tiina naeris ukse taga. Praeguse seisuga ma veel ei ole harjunud tuld iga kord põlema süütama.

Reis Bandungi

Eile tulime tagasi reisilt Bandungi. Läksime siit neljakesi ja kohapeal saime kahe kohaliku sõbraga kokku, kes meid seal ringi talutasid. Bandung on väidetavalt Jaava Pariis, aga mulle jääb see küll mõisatuseks, miks täpselt. See oli samasugune suur räpane ülerahvastatud linn nagu iga teinegi Indoneesias. Ühesünaga sain jälle kinnitust sellele, et linnaturism (vähemalt siin) mind absoluutselt ei huvita, ainult tekitab stressi. Aga saime ka loodusesse - käisime vaatamas Kawah Putih vulkaanikraatrit ja ujusime kuumaveeallikates. Seda nautisin sajaga.

Kõik linnad Indoneesias on suhteliselt õudusunenägu. Tänavad on täis prügihunnikuid ja heitgaasid tahavad kopsud ära tappa. Rahvast on u 10 x rohkem kui oleks normaalne, jalutamiseks/rattasõiduks ruumi pole (kõik kasutavad motikaid). Rohelust võib mõne üksiku koha pealt leida, aga siis ka on vaatepilt pigem kurb, sest kogu räpasus ja tsivilisatsioon matavad looduse enda alla. Minu kool ja siinne kodu asuvad õnneks äärelinnas/külas, siin on asi talutavam. Kesklinnas käin võimalikult harva. Aga kõik rääkisid, et Bandung on toredam, niiet otsustasin selle üle vaadata. Rohkem ma sama viga ei tee. Ainuke asi, mis seda linna teistest eristas oli suur hulk factory outlet poode. Sealt shoppasin veidi uusi riideid. Ja see ka muidugi, et sealne kliima on jahedam ja iga päev sajab vihma aastaringi. Aga see erilisi plusspunkte ei anna.

Kawah putih aga oli jube mõnus. Ööbisime ilusas resordi moodi kohas, aga tänu tutvustele saime normaalse hinna. Ja poole ajast veetsime kuumaveeallikates vedeledes. Kas Eestis pole ühtegi kohta, kus kuumaveeallikaid leiaks? Vulkaane küll ei ole, aga sellest hoolimata? Kraatri juurde ronisime jalgsi, vaid 5 km, aga ülesmäge läks poolteist tundi. Meie kuuene seltskond jagunes kohe esimese 5 minutiga meeskondadeks - esirinnas kalpsasid Tšehhi ja Slovakkia esindajad kui vanad mägironijad, Eesti tiim tõusis keskmises tempos tingituna lamedal maal üles kasvamisest ja vaesed indoneeslased hingeldasid tüki maad teistest tagapool, sest nad sõidavad alati motikaga ja sporti ei tee. Indoneeslased jagunevadki kaheks, enamus ei liiguta end üldse ja väiksem osa on pühendunud sportlased, tervisespordi harrastajaid peaaegu et polegi. Olime ainukesed inimesed sel päeval, kes jalgsi mäkke otsustasid tõusta. Kõik teised turistid sõitsid ülesse angkoditega (ja meist mööda vurades tegid suuri silmi). Kusjuures ka meie kohalikud sõbrad andsid poole tee peal alla ja hääletasid end angkodi peale. Laskusime ka jalgsi, aga juba vaid kolmekesi. See oli eriti lõbus ja poole ajast jooksime, aega läks vaid 50 min.
Kraatrijärv ise oli vinge, nagu kusagilt võõralt planeedilt. Türkiissinine vesi oli kohati väävlist helekollane, ümber ragus puud ja udu.

Viimase öö veetsime Bandungi sõprade sugulaste juures, kraatri lähedal külas. Mina ei oska kunagi sellistes olukordades käituda, tundsin end jube ahistatuna. Suur pere elas väikeses majas hunnikus (nagu tavaliselt) ja siis pidid veel meid majutama. Ja siis me olime sunnitud õhtu läbi istuma nende elutoas ja juttu ajama samadel teemadel nagu alati kohalikega rääkides. Kusagile mujale ka minna polnud, et veidi privaatsust saada. Aga iseenesest on kõik indoneeslased muidugi ülimalt külalislahked ja on alati rõõmsad külalisi majutades. Isegi kui neil tegelikult ruumi pole.
Üks asi, mis mulle siin alatiseks mõistmatuks jääb, on kohalike kodude kasimatus ja maitselagedus. Ka vaene pere saaks lihtsa vaevaga oma elukoha ilusaks teha, aga siinne rahvas nagu ei tunneks selleks mingit vajadust. Koik kohad on täis kraami, mida ära ei raatsita visata, tolmu ei pühita, seinavärv on pooleldi maha tulnud ja hallitselaike täis jne. Kui jätta kahel päeval teleka ees istumata ja veidi korda majja lüüa võiks asi kardinaalselt erinev olla, aga seda ei tehta. Võibolla on asi lihtsalt minu sisemises ilumeeles, mis ei kannata viibida ebaesteetiilises kohas (eriti kui seda oleks nii lihtne muuta). Indoneeslastel selline tunnetus üldiselt puudub. Aga kui neile see probleemiks pole, siis tegelikult ju ei olegi vahet. Mina lihtsalt hoian oma keskkonda ja ongi korras...

Mingi üritus Bandungi tänaval, kus lapsed olid erinevatesse rahvariietesse pandud

Meie ööbimiskoht Kawah Putih kõrval

Maasikaistandus. Miks nad huvitav taimi neis imelikes kottides hoiavad?

Tee mäkke (kuigi pildil ei saa aru, et tõus oleks). Ees olevad 2 musta täppi on Tšehhi/Slovakkia tiim

Kawah putih kraatrijärv

Väävlihunnikud

Fotosid

Suur batikatöö, millega praegu tegelen. Täna hommikul üllitasin kogu selle vahajoonistuse. Mõõdud on 2m x 1,5m, aga pildil on näha vaid 1/3.

Algkoolijõnglastele loengut pidamas (eelmise postituse järg). Pange tähele mikrofoni mu käes!

Paari nädala tagusel Diengi reisil

Meie teise semestri kamp. Alt: Paulina Poolast, Ai Jaapanist, mina, Lucia Slovakkiast, Gabriela Tšehhist, Angelique Hollandist, Tiina Eestist ja Misha Sloavakkiast.

Nii tehakse batikat vahatempliga.

Minu tegemised

Lõpuks jõudsime koos Luciaga oma ühiskondliku töö realiseerimiseni. Paari päea eest käisime esimest korda algkoolis oma Eesti ja Sloakkia kultuuridest rääkimas. Ja see polnudki nii jube kui me enne ette kujutasime. 90 lapse asemel oli hoopis 50. See on ikka palju, aga 90st siiski tundualt vähem. Esitlesime mõlemad ühe powerpoint-presentatsooni ja kogu tund sellele kuluski. Pidime rääkima mikrofoni :D, sest muidu poleks tagumistesse ridadesse midagi kuulda olnud. Ja rääkisime kogu aja pm indoneesia keeles ka (muidugi vaid lihtlaused jne, aga nad said aru küll). Lapsed kuulasid küll kuigi lobisesid kogu aeg ja sigadusi üldse ei teinud. Presentatsioonide lõpus pommitasime neid küsimustega a la „mis on Eesti pealinn?“  või „mitu aastaaega on Slovakkias?“ ja kõigile osati vastata. Pabistasin küll kohutavalt alguses, aga kõik läks oodatust paremini. Järgmine nädal läheme samal ajal ja anname tundi teemal „vestlus inglise keeles“. Üks naljakas hetk oli ka. Lucia näitas Sloakkia kohta väikest tutvustavat videoklippi, mis oli väga menukas. Aga ühes kaadris näidati 2 sekundiks bikiinides naist basseini hüppamas, mis tekitas suurt furoori. Lapsed läksid millegi nii ennekuulmatu nägemisest ülimalt elevile ja muudkui itsitasid, õpetajad vaatasid šokeeritult halvakspanuga maha.

Lastekari, keda õpetasime

 

 

Just lõpetasin ühe doktoritöö parandamise :D. Ei kõla ilmselt eriti usutavalt, aga Indoneesias on kõik võimalik. Läks nii, et selle töö autor kuulis kusagilt, et Kalisegoros elavad paar bulet ja kohe tegi järelduse, et me peame inglise keele grammatikas väga tugevad olema. Ta küsis meilt abi oma lõputöö ülevaatamises ja kuna mul eriti palju tegevust pole siis otsustasin heateo teha ja nii palju kui oskan teda abistada. Mees on juba 13 aastat olnud inglise keele õpetaja ja nüüd otsustas veidi täiendavalt õppida. Töö on uurimus sellest, kuidas inglise keele tundides õpilaste ärevust vähendada. Teema on ju täitsa asjalik, aga grammatikateadmised on tal küll nullilähedased. Ja see on päris kurb, sest ta on ju inglise keele õpetaja. Aga siin ongi nii, et isegi kõige kogenumate õpetajate keel on päris vigane. Suuliselt on suht ok, aga kirjutamine longab jubedalt. Ja see tähendab, et ka õpikute tegijate keel on halb, mis viib vigaste õpikuteni. Tänu halva keeleoskusega õpetajatele ja vigastele õpikutele on ka kõigi õpilaste ja tulevaste õpetajate keel jube. Täiesti surnud ring. Kujutage ise ette milline see olukord olla saab kui mina, kelle inglise keel on kaugel täiuslikust, parandan 13-aastase kogemusega inglise keele õpetaja doktoritöös grammatikavigu. Ja kusjuures igal leheküljel (kokku 217 lk) on keskmiselt 10 viga. Lisaks veel jube halb kirjutamise stiil (sõnakordused ja indoneesiakeelelik lauseehitus), millega ma eriti jändama ei hakanud. Ma ei saa ju tervet ta tööd ümber kirjutada.

Koolis käin u kahes tunnis nädalas, tihti vaid ühes. Valisin selleks semestriks vaid batika ja 2 indoneesia keele tundi. Üks neist on nii ajuvaba, et ma parem ei käi seal ka. Niikuinii mul enam ei ole motivatsiooni siin keelt õppida, sest saan kõik oma suhtlemised lihttasemel tehtud. Ja juba u 2 kuu pärast tulen koju ja unustan enamuse ära (ma ei näe küll kohta, kus ma aktiiselt tulevikus indoneesia keelt kasutada saaksin. Vaid siis kui ma siia uuesti peaksin reisima tulema. Kusagil turismifirmas või tõlkebüroos ma töötama ei kavatse hakata). Batikaga vaikselt tegelen ja see mulle endiselt meeldib. 

Üldiselt on enesetunne hea, aga juba ootan koju tulemist. Praeguseks olen jõudnud nii kaugele, et Eesti tundub mulle kauge ja eksootilise maana :D, Indoneesia on ju n nii tavaline. Inimene harjub kiiresti ja pole kunagi rahul seal, kus ta parasjagu on...

Täna peatus mu maalil selline elukas. Tiiva pikkus on u 10cm !