Eestimaa

Nüüd on lood nii, et olengi tagasi Eestis. Jõudsin 19. juuni õhtul. Tahtsin rahulikult kohaneda ja tsivilisatsiooniga harjuda, selle pärast ei andnud ka kohe kõigile teada, et kodus olen.

Olen igati õnnelik, et aasta Indoneesias veetsin, see oli tõesti tore kogemus. Aeg seal oli täpselt nii pikk kui vaja ja nüüd oligi õige aeg Eestisse naasta.

Vaieldamatud lemmikud Indonesias olid mulle kosed (ja nende all ujumine), mäed (ja neil ronimine) ja muidugi ägedad puuviljad. Lisaks veel miljon asja, mida ei viitsi ülesse lugeda.

Nüüd saan nii hästi aru kui väike Eesti ikkagi on. Tulin lennukiga Stockholmi poolt ja lendasime madalalt üle Saaremaa-Hiiumaa ja poole mandri-Eesti ja sealt ülevalt vaadates nägi eriti hästi, et meie maa on tegelikult lihtsalt üks suur küla pluss palju metsa. Aga see ongi tore ja armas :). Kohe kui lennukist maha tulin tundsin seda nii head ja värsket Eesti õhku. Isegi kesklinnas on meil õhk külaltki puhas ja täis looduse lõhnu. Ja Nõmmel on muidugi eriti hea. Ka Indoneesias on palju metsa ja puhast õhku, aga samas on seal ka palju suuri ja räpaseid linnu, niiet pole ikkagi võrreldav.

Telegatsioon Semarangi lennjaamas. Teised sõbrad olid kõik juba mööda Indoneesiat ringi rändamas ja mõned juba ka kodudes tagasi.

Blogi kirjutada oli tegelikult tore, võibolla hakkan seda isegi igatsema :).

Tagasi tsivilisatsioonis

Nuud siis olen Vipassana laagrist tagasi. Vaga huvitav kogemus oli ja hoopis teistsugune kui ma oskasin arvata, olen taitsa rahul.

Aga tagasi joudes avastasin, et mu arvuti on otsad andnud kahjuks, lihtsalt enam ei vota pilti ette. Ma ei hakka siin sellega enam massama ja Eestis tagasi olles viin parandusse. Niiet nuud siis kasutan korra sobra arvutit, seeparast pole ka tapitahti.

Vipassana kohta voin nii palju oelda, et see tehnika toob vagagi jalad maapinnale ja rohkem reaalsusesse (muidu voiks ju oodata, et meditatsioonilaager voib katuse soitma viia). Raakimata olemine oli lihtsam kui voiks arvata, aga puhkusest oli asi kaugel. Selline too kais paevad labi, et vottis paris labi. Hommikul 4.00 aratus ja 21.00 magama. Vahepeal 10h meditatsiooni pausidega vaid soogiks ja veidi sirutamiseks. Ikka jube raske oli, aga andis kull tulemusi. Ma voin Eestis hiljem soovijatele pikemalt raakida, ei viitsi siin vooras arvutis suurt romaani kirjutada.

Varsti juba Eestis naeme! :)

Sündmusi

Eile panime UNNESes ülesse oma batikad ja fotod näitusele. Pidime avamistseremoonial tähtsate rektorite ees ahvipärdikuid mängima tädikeste kostüümides. Aga see jäi ka viimaseks korraks, nüüd käin koolis veel vaid internetti kasutamas, sest üritused ja õppetöö on läbi. Pidime kandma kebaiasid (raditsiooniline indoneesia jakk) ja saronge (batikakangast seelik), mis meie seljas olid pigem koomilised. Indoneeslastele sobivad need tunduvalt paremini. Näod möksiti meil ka paksu meigiga kokku, mis mulle ei meeldinud. Silmad hakkasid valutama ja nahk hakkas punetama sellest, aga sain õnneks juba paari tunni pärast maha pesta. Minu arust on küll inimesed ilma krohvita palju kenamad, milleks end selle maski taha varjata?

Naturaalsete värvidega tehtud tööd, minu oma on parempoolne. Nad tegelikult ei ole kleidikujulised, lihtsalt nõelte abil on nii seatud näituse jaoks.

Igaüks valis näitusele 5 oma fotot. Lucial on kõige ägedamad. Tal on siin seljas traditsionaalne jakike, mida kandma pidime

Minu elevandid paremal, Tiina sallid keskel ja vasakul Ai töö

Ai suur batika

Gabriela võililled

Angeliqu`i töö

Lucia meisriteos

Gabriela bonsai puu

Sõidan nüüd paari tunni pärast Vipassana poole teele ja Gabriela läheb koju juba enne kui ma sealt tagasi olen. Suurem osa teisi lähevad ka millalgi järgmine nädal viimastele reisidele siin, niiet neid ka enam Indoneesias võibolla ei näe. Eks Euroopa peal saame ka kindlast uuesti kokku, aga ikkagi on nukker. Oleme siin nii palju aega koos veetnud ja kõikvõimalikke kadalippe läbi teinud ja nüüd nii äkki lähevad kõik oma kodudesse tagasi. Väga ootamatult on see lõpuaeg kohale jõudnud. Kinkisin tüdrukutele käevõrud, mis ma siin tegin ja nad olid väga õnnelikud :).

Majanaabritega meie armsal rõdul

Võitluskunstid Gabrielaga

Eile õhtul tegime Angelique`i pool väikese toidufestivali, enne kui kõik eri Indonesia nurkadesse reisima või koju sõidavad. Väga tore oli :)

Mina tegin banaani-kookose-noore kookosvee-maasika smuutit. Niiii hea

Angelique

Tiina

Vasakul kartulikotletid, paremal kõõgiviljamix ja maapähklivõi küpsised

Vipassana ja huumorinurk

Viimasel ajal olen mõnuga looderdanud ja niisama õhku söönud (indoneesiakeelest tulnud väljend, umbes nagu aega surnuks lööma). Niiet miks mitte minne lõpuni ja üldse mitte midagi enam teha? Ühesõnaga lähen järgmine nädal meditasioonikursusele, kus 10 päeva muud ei toimugi kui ainult ühe koha peal istumine ja olemine. Leidsin selle võimaluse täiesti juhuslikult ja mõtlesin, et nüüd kui mu aeg siin Indoneesias hakkab lõppema oleks see ju huvitav kokkuvõtlik üritus. Olen seal 29.05 - 09.06. Tagasi tulles veedan veel mõned ajad Semarangis ja tõmban otsi kokku, võibolla pigistan veel ühe lühema turistitamise ka välja.

Tõlgin veidi infot Vipassana kodulehelt:

"Vipassana on üks India iidsemaid meditatsioonitehnikaid. Üle 2500 aasta tagasi taasavastas Buddha Gotama selle inimkonnale. Sõna Vipassana tähendab asjade nägemist nii nagu nad tegelikult on. See on protsess, kus läbi enda jälgimise toimub puhastumine. Kogu see teekond on universaalne rohi universaalsetele probleemidele ja sellel pole midagi pistmist ühegi organiseeritud religiooni või usulahuga. Tänu sellele saab seda praktiseerida igaüks, igal ajal ja igal pool ilma rassist, ühiskonnast või religioonist tulenevate konfliktideta, ja see on ühtemoodi tulutoov kõigile.

Mida Vipassana ei ole:
.See pole rituaal, mis põhineks pimedal usul
.See pole ei vaimne ega filosoofiline meelelahutus
.See pole puhkus ega võimalus sotsialiseerumiseks
.See pole võimalus põgenemiseks igapäevaelu probleemide eest

Mida Vipassana on:
.See on tehnika, mis aitab eemaldada kannatusi
.See on elamise kunst, mida inimene saab kasutada, et ühiskonda positiivselt toetada
.See on vaimse puhastumise tehnika, mis aitab inimesel seista vasamisi elu  probleemidega rahulikul ja tasakaalustatud viisil

..."

kõike ma ei viitsi tõlkida, kes tahab vaadaku siit lisaks: http://www.dhamma.org

Kursusele ei tohi kaasa võtta mingeid meelelahutuslikke vidinaid nagu raamatud, kirjutusvahendid, muusikamasinad, arvutid jne. Kogu 10 päeva ei tohi kaasmediteerijatega ega väljas asuvate inimestega suhelda, tuleb täielikult endale keskenduda. Mingit sporti ega muid praktikaid ka ei tohi teha, ainult keskuse raames jalutamas käia. Samalaadseid piiranguid on veel palju, põhjenduseks see, et meelel ei oleks võimalust millelegi muule kui enda vaatlemisele keskenduda.

Tundub tegelikult hirmutavana, aga ma tahan proovida, mis tunne on midagi sellist kogeda. Igal juhul varem sealt lahkuda ei tohi, kui juba lähen siis pean lõpuni vast pidama. Loodan, et ma meelelahutuse puudumise pärast siis otsi ei anna :D. Positiivne on see, et maksmine kursuse eest on annetustepõhine. Peale programmi lõppu panustan just nii palju kui vajalikuks pean. Tavaliselt on ju igasugused meditatsioonikursused hingehinnaga.


Lõpetuseks veidi kohalikku absurdi:

Üleeile sõitsin  rahulikult bensuka poole kui nägin  vastassuunas vuramas motikat, mis transportis suurt abieluvoodit. Ma olen igasugu kraami juba siin tsiklite peal näinud, aga see oli juba liig. Juht oli rahulikult keskel ja suur voodikarkass tema ja motika ümber (ma kahjuks ei jõudnud vaadata, mis ime läbi see sõiduki külge kinnitatud oli, mu mälupildis hõljub voodi lihtsalt motika ümber...). Aga milleks maksta kolimisteenuse eest kui ise saab ka?

Suur kurioosum ja minu närvide sööja on kohalik liik suitsidaalseid kanu. Absoluutsel iga kord kui ma siinsel kodutänaval sõidan hüppab mõnest teeäärsest aiast paar selle liigi esindajat välja ja sööstab hüseerilises paanikas teed ületama. Ma sõidan küll väga vaikselt ja olen hoolikas, aga mitu korda on nad rataste alt väga napilt pääsenud. Mis neil lindudel viga on?

See tüüp ei ela küll minu tänavas, aga pilk on tal sama maniakaalne nagu tema enesetapjalikel liigikaaslastel

Puuviljamaania

Paaril viimasel päeval olen söönud lihtsalt niiiii häid puuvilju, et kohe pean siin kõigile kuulutama. Ühes meie tänava puuviljaputkas on praegu lihtsalt maailma parimad melonid, täiesti mee maitsega ja hästi mahlased. Midagi muud polekski õnneks vaja :). Aga lisaks sellele otsustasid ühed naabrid mingi uue papaiaäri püsti panna, niiet nende maja ees kõrgub üüratu kuhi papaiasid, mis maitsevad ka täiesti taevalikult. Ja nad müüvad neid jube odavalt ka lisaks kõigele, sest üldiselt ostetakse sealt hulgi teistesse poodidesse viimiseks. Ja see pole veel kõik! Üleeile käisin üle pika aja linnas turul ja leidsin mangosid! Mis on väga erakordne, sest kõik räägivad, et nende hooaeg algab alles augustis-septembris. Olin juba leppinud sellega, et enam ma indoneesia mangosid ei saa. Muidugi on need varased eksemplarid jube kallid (kohalikus mõistes vähemalt, eurodes jääks kilo ikka alla 2 ühiku). Ja üldse, kookospiim tundub ka viimasel ajal eriti hea magus olevat.

Eile tuli mul suur soov teha ühte puuviljamagustoitu tšehhikale Mishale, sest kunagi olin talle lubanud. Ta on ka puuviljafänn ja ta ei saa enamusi siinseid maiustusi süüa gluteenitalumatuse tõttu. Käisin veel teise sõbra juures seda tegemas, sest mul endal blenderit pole. Õhtul siis sõitsin Misha juurde ja andsin magustoidu üle. Veidi aja pärast tuli tema mingi teine sõbranna ja tõi ka kingituse. Ja siis tuli välja, et Mishal oli eile sünnipäev, millest ma midagi kuulnud polnud :D. Nii lahe kokkusattumus minu meelest. Esimest korda viisin talle midagi sellist ja esimest korda käisin tal uues elukohas külas. Ja just õigel päeval. Ta oli muidugi väga õnnelik ja mulle tegi palju nalja.

Lähen nüüd ostan hommikusöögiks jälle melonit.

Maailma parim melon

Ootamatult leitud mangod

Papaiaäri naabrite juures. See hunnik oli tegelikult veel poole suurem, aga jäin pildistamisega hiljaks.

Lõputu batika lõpp

Eile lõpetasin kõik oma batikatööd ära, niiet sellega on nüüd ühel pool. Need, mis tegin vahatempliga tulid täitsa välja, aga enda joonistatud asjad läksid enamuses nurja. Aga mis seal ikka teha. Kokkuvõttes olen väga rahul, et sain seda kunsti õppida/katsetada. Sain teada nii palju, et batika tegemine on ikka jube keeruline ja nõuab palju aega. Pluss kunagi ei tea kuidas lõpptulemus saab välja nägema, seega on raske peas oma tegevust planeerida. Eestisse ma vastavaid vahendeid siiski ei hakka tarima. Sellel oleks mõtet vaid siis kui tõesti pühendunult batikahulluna tegutsema hakkaksin. Aga teades ennast ei tundu see eriti reaalne. Mulle meeldib pigem teha pidevalt erinevaid asju ja katsetada uusi tehnikaid. Ja kui ma täielikult batikale ei pühenduks, siis niikuinii tuleksid välja peamiselt käkerdised. Parem jätkan oma ehete, maalimise, õmblemise ja kõige muuga.

Elevandiperekond. Selle salli mustri joonistasin ise ja nii metsa ei läinuki. Ainult värvid tulid suures osas keetmisel kangast välja (eelmisel pildil on näha, et töö oli algselt palju tumedam). Muidu olen tulemusega rahul.

Elevanditöö protsess.

Sall templiga tehtud servadega.

Suur lina erinevate templitega.

Naturaalsete värvidega tehtud batikat te juba nägite. Üks suur töö on veel, millega ma üldse rahul pole, niiet sellest pilte ei pane.

Väikesed närukaelad

Sipelgad! Ja hiired! Igal poll ja kogu aeg. See ajab mind lihtsalt hulluks. Kui ma unistasin Indoneesiasse tulemisest, siis ma ei arvestanud ju sellega, et pean igapäevaselt hakkama jubedat terroriseerimist taluma... Täna hommikul avastasin, et need väikesed närukaelad on otsustanud minu juurviljakorvi peas ehitada, otse köögilaua peal. On ikka jultumus. Ma võin ju nendega isegi rahus koos elada kui nad minu territooriumile ei kipu, aga see on juba liig. Kujutage ette kuidas ma pidin selle jamaga mässama, et lauda puhtaks saada... Kui ma rõdul hommikust söön, siis pole aega rahulikult arbuusi nautida, sest väga kiiresti täitub kogu ümbrus nende samade sipelgatega (isegi kui mul ühtegi tilka põrandale pole kukkunud. Nad on nagu mingid verekoerad suhkru lõhna peale kohal). Kui ma täiesti rahulikult istun maas ja loen raamatut, siis ronivad need tüütused mööda jalgu ülesse ja kukuvad hammustama. Suudan neid taluda ainult seetõttu, et juba varsti pääsen nende juurest igaveseks minema. Ja lisaks kõigele muule söövad sipelgad ka seinu ja mööblit. Kõik asjad on augulised ja põrandad kivi/puidu puru täis. Teine nuhtlus on see hiir. Vähemalt nii palju saan positiivset öelda, et meil elab majas üks väike hiir karja suurte rottide asemel. Aga ta teeb öösiti sellist lärmi nagu jookseks katusel ja seintes viis suurt elevanti. Ja ta lõhub taldrikuid ja närib mu puuvilju. Hiirelõksu ma kasuada ei kavatse, sest siis peaks hiljem selle laibaga tegelema. Mingit mürgitabletti proovisin, aga sellest ei teinud ta üldse välja.
Alati on unistustes kõik nii ilus, aga kui nad tõeks saavad on lisaks miljon väikest konksuga lisa. Sain küll tulla elama ilusale troopikamaale, aga kust ma pidin teadma, et selliste väikeste närukaeltega pean iga päev sõdima hakkama? Üldse kui me teaksime ette, millised nõmedused ilusate asjadega alati kaasas käivad, siis ei viitsiks enam keegi midagi soovida.

Looduslikud värvid ja muu

Eelmisel nädalavahetusel käisime looduslike värvidega batikat tegemas samas keskuses, mida juba varem korra külastasime. Väga äge oli ja saime lõpuks suurele tööle ka mingi tulemuse. Koolis tehtud tööd on jälle kõigil vähemal 50% nihu läinud... midagi pole parata. Kui õpiksin seda kunsti vähemalt 5 aasta saakin ehk ilusaid tulemusi, aga praegu on endiselt käkerdised. Vähemalt on huvitav proovida. Aga seal loodusvärvide keskuses tegime suured tööd templitega, mis on lollikindlam. Ja juhendajaks oli kogenud kunstnik ka, niiet kõike päris ära ei suutnud rikkuda :).

Poolikud tööd

Minu batika esimesel päeval

Minu batika valmisolekus. Mustril on kohvipuulehed.

Vaade töökaoja juures

Batikatööde keetmine, et vaha välja saada

Üldiselt on elu väga rahulik. Praegu olen üksi kodus 3-4 päeva, sest teised reisivad ringi. Mina praegu ei viitsi. Tunnen, et olen juba piisavalt Indoneesias ringi jooksnud ja nüüd võin sama hästi ka niisama oleleda. Iseenesest võiks ilusaid kohti vaadata küll, aga sinna minemine on siin alati jube väsitav. Kui mul oleks palju raha, saaks kindlasti mugavamalt, aga olude sunnil reisin pigem kirikuroti kombel (kõige odavamad bussid, mis kipuvad lagunema ja lasevad vett läbi; elukaid täis räpased hostelid jne). Oleksin täiesti nõus vahelduseks mõnes kallis kuurordis peesitama ja massaaže nautima. Aga kuna see pole teostatav, siis jääb ära.
Häirib peamiselt see, et viimasel ajal on jube palavad ilmad. Hommikud on ok, aga lõuna paiku läheb asi nii hulluks, et jõuan vaid põrandal maas vedeleda. Kuumus väsitab füüsiliselt nii ära. Et talutavam oleks, tõusen võimalikult vara ülesse, koos päikesega (u 5.30). Siis saab veidigi kauem normaalset temperatuuri nautida.

Veel pilte Merapilt

Vulkaanikraater

Kraatri põhi

Muidugi soovivad kõik kohalikud ronijad buledega pilte teha. Mõnikord olen nõus ka

Hommikusöök udus

Vulkaanilt leiab rohelist ka

Sellised armsad puud kasvasid igal pool, neil on marjad ka - nagu kadakamarjad

Erinevad jupid teest ülesse