Masala dengan tikus

Kahjuks on meie maja tabanud õudus - rotid... Varem juba nägime paar korda köögiukse taga mõnda ning Tiina ja Marton ka kusagil nurgas toas. Aga nüüd on asi puhta hulluks ära läinud. Kujutage ette sellist stseeni: mina magan öösel õndsat und kuni ärkan mingi paberi krõbina peale. Mõtlen jubedusega, et ehk on jälle prussakas ringi sibamas. Panen tule põlema ja liigutan kotti nurgas. Siis tormab riiuli alt valguse kiirusel välja see jube elukas. Ta oli leidnud mingi kommi, mille Ilona Balilt tõi ja sõi seda. Oli kohutav ja mõtlesin, et nüüd küll enam hullemaks ei saa minna. Järgmine päev ostsin mingid rotimürgitabletid ja toppisin neid igasse nurka. Ja kujutate ette, mida ma pidin tundma kui järgmisel ööl ärkasin jälle! selle krõbina peale üles. Ütlen ausalt, et läksin täiesti endast välja. Muidugi karjusin keset ööd (seda juba esimesel korral) ja hakkasin lihtsalt nutma... Ma poleks kunagi arvanud, et võin närilisi nii hullult karta. Algul ei julgenud ma tuld ka põlema panna, sest kartsin, et ta jookseb siis üle mu jalgade, aga plaksutamise peale ta ära ei läinud. Ja ometigi ma panin enda ukse ette selle mürgi. See teda üldse ei seganud. Ja teisel ööl tuli ta 2 korda! Täna ostis Marton päris vanaaegsed rotilõksud. Mulle see üldse ei meeldi, et pean neid tapma (ja päürast laipu koristama), aga mida muud ma teha saan? Magamistuppa tungida on ikka liig mis liig.

Kenamaid jutte ka veidi. Nädalavahetusel käisime siis jälle raftingul/parvetamas. Seekordne jõgi pidi olema suurem ja võimsam, aga ega ikka väga vahet ei olnud. Ainult mõni kärestikest oli tõesti adrenaliinikas. Aga muidu oli väga tore reis. See oli Wonosobos, kus tegelikult juba varem käisime turistitamas. Eelmine kord läksime päikesetõusu vaatama ühe mäe otsa, aga jäime hiljaks ning ei näinud midagi. Seekord läksime uuesti ja nägime kogu etendust. See oli üliilus muidugi. Ise unustasin fotoka koju, aga Gabriela tegi pilte:

See tüüp on ruubikukuubiku geenius. Ta on Indoneesias 1. kohal ja maailmas 3. kohal selle kiiruse peale kokku panemises. Nüüd harjutab ta silmad kinni. Silmad lahti läks tal kokku panemiseks aega 15 sekundit. Silmad kinni õnnestus asi 3. katsel ja u 3 minutiga (kõigepealt ta vaatas paar min kuubikut ja jättis kõik meelde ja siis pani silmad kinni).

Eile andsin jooga tundi kahele indoneesia tüübile. Oi, see oli naljakas :D. Üks siinne sõber juba tükk aega ütles, et tahab ka joogat proovida, niiet olin nõus. Eile siis nad tulid koos sõbraga. Nad ei ole just eriti sportlikud, sellised laisad kunstiinimesed (mina olen sportlik kunstiinimene :)). Nad olid nii hädas kõigi harjutustega ja ähmi täis. Muidugi nad enne arvasid, et jooga on selline istumine ja niisama molutamine (kõik arvavad nii millegipärast). Tegin veidi kergema variendi neile ja lõpuks olid tüübid väga rahul. Tahavad järgmine kord ka tulla.  Aga see oli küll üks naljakamaid kogemusi mul siin Indoneesias (muidugi ei ole ilus teiste üle naerda, aga ega ma pahaga).

Elekter, planktonikosmos

Siin Indoneesias on täiesti tavaline, et elekter kaob aeg-ajalt ära. Kuna vihmahooajal on mitu korda nädalas suured äikesetormid, siis ilmselt lööb välk pidevalt kusagile juhtmetesse. Aga eile oli ainult väike vihm, tormi polnud ollagi, ja ühel ilusal hetkel kadus elekter lihtsalt ära (muidugi mitte ainult meie majast, ikka tervest linnaosast. Siin läheb alati korraga ikka väga suurelt alalt). Täiesti lambist minu arust. Kuna just hakkas pimedaks ka minema, ei olnud nagu midagi teha. Istusin niisama rõdul, sõin mangosid ja vahtisin pimedat/tühja/vaikset tänavat. Ja siis ma proovisin ette kujutada, mida ma teeksin kui elekter tagasi ei tulekski. Kogu aeg ju räägitakse ulmejutte 2012 detsembri kohta, et kuidas siis maailm pimedusse mattub, elektrit pole jne. Mingist artiklist lugesin, et praegu on algamas suured päikesetormid ja mis kõik veel. Nali najaks, aga oleks ikka hull lugu küll kui päriselt ka selline katastroof toimuks... Vähemalt on minu praegune asupaik parim koht, mida ma selliseks olukorraks ette oskan kujutada. Siin pole kütteprobleeme ja toit kasvatatakse ka enamasti lähiümbruses. Ja minu maja on linna servas, rohkem küla moodi kohas, ja see oleks kindlasti mugavam kui kesklinnas. Ly sai juba ka juh Ameerikamaal elu ilma elektri võludeta katsetada.

Normaalsetest juttudest niipalju, et eelmine nädalavahetus käisime rannas. Läksime väikesele saarele minilaevaga, jäime sinna ööseks ja hommikul sõitsime tagasi. Mõtlesin, et peaks ikka proovima vähemalt korra elus rannas tähistaeva all ööbida. Läksime seekord väiksema seltskonnaga, 2 olid indoneesia sõbrad ja kolm darmasiswast. Nii oli tunduvalt mõnusam. Ma ei suuda täiesti nautida suure karjaga ringi liikumist, võiks ikka olla alla kümne inimesi. Tegime lõket ja kõik oli tore, ainult et magada ma küll ei saanud minutitgi. Süüdi olid sääsed. Kusjuures neid ei olnudki eriti palju, aga juba ühest piisab, et kogu üritus ära rikkuda. Proovisin end magamiskoti siise ära peita, aga siis oli nagu kasvuhoones ja see on sama hull kiu sääskede all. Niimoodi võitlesin mõned tunnid ja siis otsustasin lihtsalt ujuma minna magamise asemel. Ja see oli nii võimas kogenus. Kas te teate sellist imelooma nagu plankton? Mina nägin neid seal meres esimest korda ja see on nii ilus. Öösel nad helendavad ja kogu meri on neid täis. See oli nagu tähistaevas, aga meres ja ma ujusin seal sees. Pluss päris taevas üleval oli ka ülimalt selge ja täis tähti. Ujusin nagu kosmoses :D. Suplesin kuni päikesetõusuni ja natuke veel peale. Kui ma oleksinö ilusti maganud, poleks ma sellist öist ujumist ette võtnud. Niiet olin küll väsinud, aga väga õnnelik.

Nii me magasime (3 inimest viiest isegi magas):

Ka kodus tekkis viimasel ajal liiga palju moskiitosid. Päeval pole probleemi, siis on neile liiga palav, aga nad tulevad alati öösel ja äratavad ülesse. Niiet hankisin endale sääsevõrgu. Poes oli ainult 1 eksemplar, selline tõeline roosa printsessibaldahhiin. Niiet nüüd magan roosamannas.

Homme läheme jälle parvetama (ma siiski pole kindel, kas see on õige sõna raftingule). Seekord suuremale ja vingemale jõele Wonosobos. 

Niisama

Eile algas moslemite uus aasta. Erilist mürglit ei korraldatud, aga kaks päeva on koolist-töölt vaba. Üleeile õnnestus mul ka haigeks jääda (esimest korda siin). Sain mingi kõhupisiku ilmselt, mitmed meist välismaalastest tegid sama jama juba läbi. Olin 24 h pikali maas väikese palaviku ja pea-/kõhuvaluga. Aga juba täna on täiesti ok olla, niiet ei midagi hullu. Kõik üldiselt teevad pikemat aega võõras keskkonnas olles midagi sellist läbi.

Täna tekkis mul jube isu normaalse leiva ja väikeste hapukurkide vastu. Aga siin pole küll mingit lootust neid leida (tegelikult võiks ju hapukurke isegi olla? pean otsima). Muidu suurt koduigatsust veel pole olnud, aga nendest toitudest unisamine vist nagu natuke on seda ikkagi. Kuigi siin on ju nii häid sööke. Võtsin Eestist kaasa lennukisse lugemiseks "Meistri ja Margarita". Õhusõidul küll sellega eriti ei tegelenud, aga nüüd aeg-ajalt loen seda kui Indoneesia liiga üle pea lööb. See tekitab ka hea kodusema tunde. On ikka geniaalne raamat.

Mõni juhuslik pildike ka:

Kohalik külaonu vahetab mu motika kummi:

Ägedad rambutanid:

Ja eriti veider kommunistlik koolivihik, millele raamatupoes sattusin:

Meie kohmakas tantsuetteaste kahe nädala eest:

Siin enam eriti sünkroonis ei ole:

Pulmad vol 2

Täna siis käisime järjekordses pulmas, Lääne-Sumatra stiilis (aga toimus tegevus õnneks siin samas Semarangis). Etteruttavalt võin öelda, et see oli tunduvalt toredam kui eelmine. Tegelikult polnud me pruutpaari varem näinudki, tüdruku ema kutsus meid (batika õpetaja Unneses). Ta orgunnis meile ka traditsioonilised Lääne-Sumatra kostüümid. Ja seekord olime varakult kohal, niiet nägime kogu tseremooniat.

Esimene osa pulmast toimus mushollas, aga sellest me palju ei näinud. Olime seal vaid 5 min ja siis läksime riideid vahetama pulma vastuvõtu kohta.

 Saime endale korraliku meigi. Arvan, et esimest korda elus oli mul nii palju krimmi peal. Tundsime end nagu tsirkuseeksponaadid :D. Aga see oli lõbus.

Siin valmistatakse pruuti ette rahva ette ilmuma (kolmandat korda juba, kolmas kostüüm)

Seal seisid hiljem pruut ja peigmees, et kõigilt külalistelt õnnitlusi vastu võtta:

 Enne vastuvõturuumi sisenemist sõitsid noored hobukaarikuga ümber maja. Seejärele sisenesid nad koos rongkäiguga: kõigepealt pere ja nende järel tulime meie oma kostüümidega.

 Sees toimus tseremoonia, kus esitati traditsioonilist tantsu

 Pruutpaar ning paremal ja vasakul nende vanemad:

Käesurumine:

 

 Meid pildistati iga nurga peal:

Ilusa meigiga näeb isegi kiivris pea täitsa hea välja:

Ujumas

Leidsime ühe toreda basseini, mis on kodust vaid 25 min kaugusel. Tõenäoliselt hakkan seal nüüd tihedasti käima. Ujusime riietega, nagu kohalikud (tegelikult oli seal vähe rahvast ja oleks täitsa võinud ujukatega olla, aga see tõmbab liiga palju tähelepanu. Mugavam on lihtsalt normidega kaasa minna selles osas. Ja ega need retuusid ja pluus eriti ei seganud ka). Väga mõnus oli. Tegime hüppeid ja lasime torudest liugu ja ujusime niisama. Tore indoneesia sõber viis meid sinna, see oli üks tema lapsepõlve lemmikkohti.

 

Olen üldse viimasel ajal väga sportlik olnud. Ostsin eelmine nädal endale jooksutossud ja käisin juba 2x ka sörkimas. Hommikul vara on õhk veel jahe ja siis on hea liikuda. Sõidan motikaga kampusesse ja siin on hea ringitada. Ja teen nüüd ka igal teisel hommikul joogat. Muidu vist läheksin küll siin paksuks ära, sest sõidan ju ringi motikaga ja sõõn igasugu häid asju pidevalt.

Käisime ka Gabrielaga ahve vaatams. Nii poole tunni tee kaugusel Semarangist on Goa Kreo (ahvide koobas) ja läksime asja uurima. Paraku oli koobas praegu kinni, sest seal käib mingi suuremat sorti ehitus. Aga ahvid jooksid ikka parkimisplatsil ja ümbruses ringi.

E-Conut ja coconut

Minu üks lemmiktoite/-jooke siin on kookospiim. Semarangis on see päris odav, sest siin samas on mitmeid kookospalmiistandusi. Niiet vähemalt üle päeva ikka ostan seda toredat jooki.

Eelmisel nädalal toimus meil koolis programm E-Conut. See oli tegelikult u kümnele õpilasele Taist ja Malaisiast, kes tulid siia vaid nädalaks. Aga meid darmasiswa tegelasi kaasati ka, kuna oleme välismaalased. Programm oli meil tihedalt täis lühitunde erinevatel teemadel indoneesia kultuuri korda. Näiteks batika, tants ja karawitan. Karawitan on siinne traditsiooniline muusika, mida mängitakse gamelanil (suur komplekt erinevaid löökpille).

Ma ei oodanud sellest tunnist eriti palju, aga see oli vinge. Mõtlesime Tiina ja Ai`ga (jaapani tüdruk), et hakkame ehk iganädalaselt seal käima. Ma sain üllatavalt hästi hakkama ka selle ühe pilli mängimisega, mis mulle sattus. Kui tahame karawitani tundides käia, tuleb meil ühineda indoneesia õpilastega ja see tähendab, et tegevus toimub vaid kohalikus keeles. Aga arvan, et see ei saa nii hull olla, küll me hakkama saame.

Laupäeval oli programmis üritus, kus kõik e-conuti osalised pidid mingi etteastega esinema. Meie siis näitasime semarangi tantsu, mida oleme tantsutunnis õppinud. Saime isegi hakkama ilma, et keegi minestanud oleks. Hetkel mul sellest pilte pole, aga hiljem kui saan, siis näitan teile ka.
Kõige ägedam etteaste oli madagaskari poistelt (eelmise aasta darmasiswa osaline Patrick ja tema bänd). Nad mängisid traditsioonilist madagaskari muusikat ja see oli niiii äge. Kahjuks ei ole mul õnnestunud ühtegi videot siia blogisse postitada, ilmselt on siinsed internetivõimalused liiga aeglased.

Mõned pildid batika tegemisest:

 Ülemisel pildil teeme kodust tööd. Katame riidele joonistatud mustrit vahaga. Keskel on priimusel kuum vaha ja kahjuks saime kõik mõned korrad sellega ka põletada. Minul suuri ville õnneks polnud.
See on minu esimene töö, vahaga juba kaetud, aga veel värvimata:

Ja pühapäeval käisime ekskursioonil Borobuduri templis, suurim budistide tempel Indoneesias (vb ka maailmas, ma ei mäleta):

Ja grupipilt:

Ja lõpetuseks Unnese turvameeste punt:

Nad on uhkes mundris küll, aga ei saa eriti tõsiselt võtta turvamehi, kelle suu on kõrvuni ja kes lehvitavad rõõmsalt mööda joostes. Koomiline punt (nagu pm kõik indoneeslased).