Rand!

Nädalavahetusel käisime rannas Jeparas. Esimest korda selle aja jooksul kui Indoneesias olen! Sest elame tegelikul merest päris kaugel (korralik ilus rand on 2,5-3h. Aga tore oli üle pika aja ujuda. Vesi oli täielik supp loomulikult, lõpuks pidi välja tulema lihtsalt seepärast, et liiga kuum oli J. Käisime kahes rannas ja ka paadiga väikesel saarel. Muidugi õnnestus mul end veidi ära põletada, aga õnneks mitte väga hullusti. Panin küll 5 kihti kreemi peale... Aga ma ligunesin vees ikka tunde nii laupäeval kui pühapäeval ja seal võtab päike eriti kõvasti. Indoneesia keeles on päike matahari. Mulle see sõna väga meeldib (tõlkes on see päeva silm, mata-silm ja hari-päev). Sain endale uueks hüüdnimeks Mirjam bakar (küpsetatud mirjam, siin on paljud toidunimed ... bakar, nt ayam bakar = küpsetatud kana).

 Siin näete lähemalt vaadates indoneeslasi ujumas. Riietega loomulikult. Olles rannas istuvad nad suurema osa ajast pikkade riietega varjus. Vette lähevad heal juhul 5 minutiks. Suur osa inimestest siin isegi ei oska ujuda (kujutate ette, ise on nad maailma suurima arhipelaago asukad ja ei oska ujuda!). Asi on selles, et nad kardavad päevitumist nagu surma. Siinne iluideaal ei luba päikest nautida. Ja seepärast ei saa ka ujuda, hakkab ju vees päike eriti hästi peale. Ja kui üldse kuidagi ilma vees sulistamiseta ega päikese käes olemata  ei saa, kaetakse end igalt poolt kinni ja pannakse 50spf kreem peale. Niiet probleem pole mitte ainult rangetes moslemite reeglites. Ja muide, täiesti normaalne on näha indoneeslasi sõitmas motikatega talveriietes (ikka pikk jope, kindad, sall, müts ja sokid). Seda muidugi mitte külma pärast vaid selleks, et mitte päikese poolt katsutud saada.

 Korallid ja karbikesed rannas:

 Tagasisõit saarekeselt päikeseloojangul:

 Tegime sillalt uhkeid vettehüppeid. Ja sõitsime nede kollaste paatidega:

Indoneeslased kasutavad motikaid koguperesõidukitena. Tavaline on mahutada ühele tsiklile ema, isa ja 3 last:

Külastasime ka mööblivabrikut. Jepara on linn, kus on väga palju mööblimeistreid. Nad nikersavad puust igasugu imeasju. Kui keegi soovib Indoneesias äri teha, siis parim võimalus on hakata käsitöö-mööblit eksportima. Siinsed meistrid teevad väga head tööd ja müüvad suhteliselt odavalt (pea kõik on siin ju odav).  Niiet ostad siit mööblit kokku ja müüd kallimalt Euroopas maha. See läheks inimestele kindlasti ülihästi peale, eksootika ju ikkagi.

Paar paksu puust onklit:

Ukir e nikerdused:

 Paremaid mööblipilte mul kahjuks pole ette näidata praegu.

Batika ja Prambanan

 Kirjutasin selle jutu tegelikult 28.09.12

Täna käisime kooli poolt organiseeritud väljasõidul Solos ja Yogyakartas. Batika õpetaja viis meid batika muuseumisse ja vabrikusse ning hiljem Prambanani templitesse. Väljasõit oli kell 6 hommikul, mis on ilmselgelt liiga vara. Aga sellisel ajal on tegelikult siin kõige mõnusam temperatuur (selle pärast ärkavad enamus indoneeslasi kell 5 hommikul ja ka kool algab tavaliselt juba kell 7). Pidin lausa kampsuni selga panema kui kooli jalutasime. Homme on äraatus jälle kell 5, sest sõidame nädalavahetuseks randa.

Batika muuseumis oli väga äge. Kahjuks väljapanekutest pilte teha ei tohtinud, aga sain mõned kaadrid käsitööliste kojast.

Kõigepealt joonistatakse muster paberile ja siis kopeeritakse see pliiatsiga kangale:

 Siis kaetakse kuuma vahaga need kohad mustrist, kuhu värv ei tohi sattuda (katad ühe osa ja värvid 1. värviga, siis katad ka selle osa ja värvid 2. värviga. Niimoodi iga tooniga eraldi).
Vaha võib kanda kangale kas pliiatsimoodi tilgutiga (chanti) nagu siin:

 Või siis vasest templitega (see on kiirem moodus). Naised tegid peenikest tööd chanti`ga ja mehed töötasid templitega. Seda seepärast, et naised on kannatlikumad ja saavad detailidega paremini hakkama :).

Ma ei jõua ära oodata, millal ise saan sellist kunsti proovida. Peamegi juba kavandit joonistama hakkama, aga esimene töö tuleb väike (30x30 cm). Järgmine semester meisterdame ilmselt ka suure kanga.

Batika on Indoneesia kaubamärk. Kõik kohad on selle mustritega riideid ja muud kraami täis (muidugi enamus on masinatega tehastes prinditud, puhast käsitööd nii palju ei leia). Ostsin endale täna Solo batika turult temaatilise koti ja kleidi (ka masintrükitud). Juba varem soetasin endale suure batika mustriga kangatüki voodilinaks, ka see on üliilus. Indoneeslased loevad kõige pidulikumaks ja formaalsemaks riietuseks batika kangast rõivaid. Algul ei saanud ma aru, miks kõik suured ninad ja kooliõpetajad selliste kohalike hawai särgi vastetega ringi tatsavad. Aga eks see on iga kultuuri otsustada, mida nad pidulikuks peavad. Ka pingviini-ülikond on tegelikult koomiline ju. 


Batika särgid (lähevad formaalsete riiete nimekirja):

Batika turg Solos:

 Minu batika mustriga voodilina (kangas):

Uus kott batika mustritega lappidest:

Prambanani templid moodustavad suurima hindude templikompleksi Indoneesias. Kunagi oli seal sadu väikeseid ja suuremaid pühakodasid, nüüdseks on aga maavärinad, vulkaanipursked ja inimesed suure osa hävitanud.

Ja ausalt öeldes olin Prambanani jõudes päris šokeeritud. Seda selle pärast, et see koht on täielik turistide meka ja terve siin veedetud aja jooksul pole ma veel nii suurt kommertslikkust kohanud. Asub see koht Yogyakartas, mis ongi välismaalaste poolt palju rohkem külastatud kui Semarang. Kõik kohad olid täis tüütuid müügimehi ja kõikvõimalikke raha väljapressimisvõimalusi. See rikkus kogu ilusa templikompleksi ära. Pluss muidugi hinnad olid ka jube kõrgeks aetud. Ma eelistan igal juhul turistide poolt vähem külastatud piirkondi. Hetkel olen küll õnnelik, et istutasin end Semarangi, mitte Yogyakartasse (mis oli mul teiseks valikuks pandud). Minu linnas ei ole turiste peaaegu ollagi ja seetõttu on inimesed palju siiramad ja võtavad meid paremini omaks.

Aga templites meeldisid mulle väga kividesse kraveeritud kujud/lood.

See koletis on Gala, aja deemon. Ta sümboliseerib hindudele aja kõikvõimsust ja lõplikkust:

Kolm peamist templit on pühendatud Brahmale, Shivale ja Vishnule. Hävitaja, looja ja kaitsja. Hävitaja tempel on kõige suurem, sest hindud usuvad, et kurjuse maatasa tegemine on kõige olulisem.

Kõik templid on kaetud erinevate graveeringutega, mis kujutavad hindude legende.

                                      

Kohanemine

Huvitav on see, et praeguseks olen juba siinse eluga päris ära harjunud. Tundub täiesti normaalne, et ma kusagil indoneesia tänavatel jalutan, imelikku toitu söön, pidevalt on palav jne. Oleksin siin juba nagu kuid elanud. Või isegi kauem. Vannituba pole mulle juba ammu enam mingi probleem. Ka igasugused putukad kodus on juba peaaegu normaalne. Prussakat olen köögis näinud vaid korra (ja seda on väga vähe), aga sipelgaid on kõik kohad täis, sest meil pole külmikut veel. Tagaust köögis hoiame tavaliselt lahti, et rohkem õhku oleks ja sealt jalutavad u 10x päevas mööda paar hanesid. Üldse igal pool tänavatel jookseb vabalt ringi kukki ja kanu. Kahjuks oleme paar korda näinud köögiukse taga ka rotti... ja Marton väitis, et ükskord oli ta juba toas. Sellega ma veel leppinud ei ole. Väga palju on meie majas sisalikke. Selle üle tuleb olla õnnelik, kuna nad söövad prussakaid ja moskiitosid. Palavus ei ole tegelikult kõige hullem. Pigem on ebameeldiv see, et siseruumides kasutatakse konditsioneeri liiga usinalt (tihti hakkab koolis lausa külm ja eriti hull lugu on kinosaalis). Riietumise koha pealt olen juba peaaegu nagu indoneeslane. Praeguseks tundub juba mullegi, et ebanormaalne oleks tänaval käia maika ja lühikeste pükstega. Muidugi ma tegelikult arvan, et siinses kliimas peaksid kõik paljalt ringi jooksma, aga üldine arvamus õigest ja valest on varmas külge hakkama. Panin tähele, et paar korda kui nägin tänaval meie tüdrukuid paljaste õlgadega, oli minu esimeseks reaktsiooniks, et kuidas nad küll nii kodust väljusid. Veider. Pean väga oluliseks elada võimalikult kohalike moodi. Seda nii austusest nende kultuuri vastu kui ka selleks, et endal lihtsam oleks. Kuigi valge inimene jääb siin alati teistsuguseks, täielik sulandumine ei ole kuidagi võimalik.

Eile oli meil keraamika tund. Me halasime veidi, et miks meil on nädalas vaid üks käsitöö-alane tund (batika) kui me siiski tulime sellele erialale õppima. Seepeale muudeti gamelani tund keraamikaks. Tegime roose. Kannan pildil ka oma uut kleiti, mille ostsin üleeile. See on väga ilus, aga paremat pilti pole.

Teisipäeval oli meil tantsu tund. See oli tunduvalt toredam kui ma ennem arvasin. Õpime esimeseks ühe traditsioonilise Semarangi tantsu.

Eile sõin sayur lodeh`t (köögiviljad kookoses). Ja see on kindlalt üks parimaid asju, mida siin maitsnud olen.

Eile maalisin ka enda toa seinale suure pildi. Fotole see hästi ei jäänud, aga midagi ikka näete.

Käisime mõned korrad söömas ühes restoranis kodu lähedal ja nüüd seisab seal seinal meist raamitud pilt...

Umbes nädal tagasi värvisime majas seinu:

 Vähemalt töökad eesti naised värvisid...

Ja lõpetuseks, niimoodi transporditakse Indoneesias koolilapsi:

Mägi

Nüüd siis olen tagasi oma esimeselt päris mägimatkalt. See oli küll raskem kui ma arvasin, aga olen rahul. Olen juba ammu unistanud sellest, et minna päris mägedesse ronima/kõndima. Niiet sain ühe  unistuse jälle täidetud :). Lahkusime reede lõunal ja tagasi tulime pühapäeval. Mäe nime ma kahjuks ei mäleta, aga igaljuhul on seda meie kodu juurest ka näha. Transpordivahendiks rentisime angkoti. Pidime sinna mahutama kõik 13 inimest ja meie suured kotid, niiet saime 2 tundi intensiivselt üksteise lähedust nautida... aga üldiselt mulle meeldib selle loguga sõita. Tuul tõmbab ilusti ustes-akendest läbi ja kõik on nii ehtsalt indoneesialik.

Meie mägi kaugelt:

Kõigepealt külastasime 9 hindu templit sama mäe jalamil:

 Templite juures oli ka kaljulõhe, kust imbus välja väävlipilvi. Seal käivad inimesed väävlivanne võtmas. Lõhe kõrvalt jookseb väike oja. Indoneeslased usuvad, et kui sinna visata oma aluspesu, saad varsti mehele/naisele. Siin siis on näha mõnda mitte just eriti kena intiimpesu:

 Esimesel õhtul magasime telkidega ühes kämpingupaigas. See ei olnud tegelikult selline metsik koht, sest seal olid ka basseinid ja muud atraktsioonid. Aga ümberringi olid imelised mäed ja loodus. Ühtusöögiks grillisime lõkkel maisitõlvikuid:

 Hommikul basseinivõlusid nautimas. Indoneeslased käivad ujumas riitege. Seda teadsin juba ennegi, aga nüüd nägin esmakordselt. Mõned olid lausa teksade ja t-särgiga. Islam keelab keha liigse paljastamise, mille alla käib ka ujumisriiete kandmine.

 Enne lahkumist sõime rikkalikku indoneesia toitu. Mulle on hakanud vürtsid väga meeldima, niiet kasutan tsillikastmeid järjest rohkem.

 Kämpingupaigas oli ka selline atraktsioon. Siin kutsutakse seda "flying fox":

Esimene peatus peale u 20 min mäkketõusu. Kõik on juba surmväsinud. Matk on tunduvalt raskem kui ke arvasime.

 Sellise punase näoga ronisin mina. Aga siiski õnnelik.

 Mirjam the monkey:

 Tee ja kohvi istandused. Nende vahel väikeses külas veetsime oma teise öö (sinna matkasime u 3 h). Nii hea oli linnast välja saada vahelduseks. Hingata värsket õhku jne. Kuigi minu kodukohas on õhk ka täitsa ok. Ja mäed meeldivad mulle väga-väga. Nii suured ja võimsad.

 Meie küla paistab kaugemal:

 Meie hotell (tegelikult homestay). Selles ruumis rohelistel vaipadel me magasimegi (nagu kilud karbis):

 Köök ja kohalik pere:

 Pühapäeval alustasime kell 5 hommikul mäe tippu tõusmist (hommikul pole nii palav). Tee peal kohtasime palju teisi matkagruppe. Pidevalt taheti muigugi meiega koos pilte saada ("Foto-foto, miss!").

 Mirjam the monkey vol 2

 Mirjam the monkey vol 3

 Maailma tipus (peaaegu).

 Laskumine ei olnud eriti kergem kui tõus. Pigem oli see ohtlikum, sest pidevalt oli libisemise oht. Keegi meist ünneks viga ei saanud. Mulle tegelikult meeldis isegi laskumine rohkem kui tõus.

Peale  alla jõudmist olime kõik nagu laibad maas:

Varsti läheme ka kõrgema mäe peale. See reis oli soojenduseks. Paljud arvasid, et see reis oli meile natuke liiga raske, aga samas said kõik ilusti hakkama. Olime isegi päris kiired. Tipus käisime ära u 2,5 h-ga (külakesest üles ja tagasi). Lihased on täna valusad küll. Arvan, et minule tegi matka veidi kergemaks jooga kogemus, sest see on mind tunduvalt vastupidavamaks muutnud.