Karimunjawa saared

Nüüd siis lõpus jõudsin nii kaugele, et kirjutan oma seiklustest Karimunjawa saartel. Kahjuks ei ole ma kuidagi võimeline kõike blogisse panema. See, mida siin kirjeldan on ju tegelikult vaid väike osa kõigest, mis siin toimub, aga tahaksin rohkem. Sellest on veidi kahju, aga mis ma ikka teha saan.

Ühesõnaga nädalane puhkus paradiisis oli ülitore ja oleksin hea meelega veel palju kauemaks sinna jäänud. See oli ka minu suurim mootorrattareis siiani. Sõitsime kõigepealt 2,5 h Jeparasse ja sealt 6 h laevaga. Sain suurel teel sõitmisega väga hästi hakkama.

See on peamine saar kaugelt vaadates:

Esimesel päeval sadas väikest vihma, aga hiljem oli ilm enamasti hea. Enne reisi ostsine endale võrkkiiged (minu oma pole küll võrgust) plaaniga mõned ööd nendega rannas veeta. Ja 2 ööd see õnnestuski, 4 ööd olime homestays.

Käisime muidugi lõputult paljudes imelistes randades. Enamasti olid nad inimtühjad. Kui seal keegi oli, siis mõned kalamehed või väiksed lapsed. Teisi suvitajaid näha ei olnud.

 

Kitsed jooksid igal pool ringi. Ja lehmad. Ja nägime kõiksugu muid olevusi ka. Näiteks suured sisalikud (pikkust nii meetri jagu ja kõhu ümbermõõt u 2 minu käsivart kõrvuti), mite küll nii suured kui komodo draakonid, aga hull siiski. Ühel õhtul lõkke ääres rannas ühines meiega suur krabi (selline 20cm kõrguse majaga). Madusid õnneks ei kohanud :)

See on siis meie esimene laagripaik rannas. Minu voodi on eesmine ja musta värvi. Nii mõnus oli lihtsalt päev läbi rannas lesida (varjus enamasti) ja mitte midagi erilist teha.  Pimedas tegime lõket ja vahtisime tähti. Siin on taevas hoopis teisipidi kui Eestis, niiet midagi ära ei tunne. Silmapiiril nägime samal ajal tormipilvi ja välkusid, aga meieni need ei ulatunud õnneks. Kiiges oli küll mugav, kuid väga eriti palju siiski ei maganud esimesel katsel. Teine öö selles oli juba tunduvalt parem, ilmselt nõuab lihtsalt harjumist. Üldiselt mulle see asjandus väga meeldib, nii mõnus on niimoodi maa ja taeva vahel kõikuda. Võtsime Semarangist hulgi puuvilju kaasa, sest saarel ei pidavat neid väga saada olema. Tundsime end tõeliste inimahvidena rippudes puude vahel ja nosides banaane.

Teisell päeval matkasime džunglis. Leidsime sõidutee ääres suvalise trepi, mis suundus ülesmäge metsa poole. Läksime asja uurima ja jõudsime välja allikani. Seal voolab ilmselt mingil ajal jõgi, aga praegu oli vesi vaid maa all ja ühes kohas jooksis välja. Otsustasime mööda kuiva ja kivist jõesängi edasi matkata. Ronisime läbi tõelise džungli, kus inimesi ilmselt tavaliselt ei käi. Igal pool olid Tarzani-väädid ja muu selline. Seal elab ka ahve, kuid neid me ei näinud. See-eest kohtasime hullu rotti, kes jooksis mööda kõrgeid puulatvu! Ma ei tea, kas see on võimalik, et rotid niimoodi ronivad, aga see tüüp oli igal juhul väga roti nägu...

Suure osa teest pidime ronima mööda kive üles, mis mulle väga hästi istus. Palju lõbusam kui lihtsalt jalutada :).

Järgmisel päeval käisime snorgeldamas ja paaril väiksemal saarel, mis oli järjekordne imeline kogemus. Saime koos suurema inimeste grupiga, nii on veidi odavam. Kõigepealt külastasime 0-saart. See on nähtav vaid päeval, öösel kaob vee alla.

Korallid ja muu veealune värk ällatasid mind väga. Ma ei osanud oodata, et see nii huvitav ja ilus on. Instruktoritel olid veealused kaamerad ka, aga kahjuks ei pidanud nad vajalikuks looduse imedest pilte teha. Indoneeslased on kohutavalt nartsissistlikud. Nad tegelesid kogu aja üksteise pildistamisega. Meie Gabrielaga hüppasime paadist vette ja asusime kohe mereelu uurima. Teised aga jäid kobarasse paadi juurde, Ma algul ei saanud aru, miks nad seal konutavad. Aga hiljem mõistsin, et kõigil oli vaja teha fotosid vee all. Mingi hetk sattus Gabriela kokku ühe kaameraomanikuga, es küsis, kas ta juba pilte jõudis teha. Eitava vastuse peale tegi tüüp suured silmad ja teatas, et siin pole ju mingit mõtet olla kui sa vee all endast pilte ei tee. Ja see suhtumine on siiras. Indoneeslaste maailmavaates on vahest kahtlased nihked sees. Kuidas sa vaatad mööda nendest imelistest korallidest ja näed vaid ennast kaamera ees? Ja need pildid ei tulnud isegi ilusad, ainult tobedad udukogud. Lõpuks tegin siiski ka mina paar kohustuslikku klõpsu.

Ainuke pilt korallist, mille leidsin. Tegelikkuses oli kõik väga värvikirev ja suurejooneline, kuid siit seda ei näe. Kalu oli ka tohutult palju ja kõigis toonides.Imeilus.

Saar, kus peatusime lõunasöögiks.

Mõni suvaline pilt.

Käisime ka mangroovi metsas (ma pole siiani kindel, mis see mangrove/mangroov? on, aga see oli ilus). Seal oli selline laudadest matkarada, sest maapind on väga märg. Maa on seal väga lame ja merevesi pääseb puude alla.

Selline üüratu madala veega ala laiub metsa ja mere vahel.

Meie teine katse rannas ööbimisega. Seekord oli minu kiik merele nii lähedal, et öösel tõusu ajal magasin vee kohal. Voodisse pidin ronima nagu ahv ja ega see kõige lihtsam ülesanne polnud. Aga see öö oli juba tunduvalt mõnusam kui esimene katse.

Ehitasime vihmakeepidest telgid, sest praeegu on siiski vihmahooaeg (ka esimeses laagripaigas tegime seda). Magasime küll ilma selleta, aga kõik oli valmis pandud, et vajaduse korral kiirelt need asjad üles panna. Öösel hakkas väga kõvasti müristama ja välgutama, aga õnneks pidas hommikuni vihma kinni. Avastasime siis, et ega see ehitis just kõige kvaliteetsem pole. Ilmselt väikese või mõõduka vihma peaks kinni, aga troopilist padukat väga ei peata. Õnneks saime öö ikka kuivalt mööda saadetud. Varjualuse ehitamine iseenesest oli väga tore tegevus. Tundsin end nagu mõni Robinson Crusoe või ellujäämissaates osaleja.

Viimane päev mõnulesime rahulikult veel rannas, aga ööseks pagesime homestay`sse. Plaanisime algul ka siis väljas ööbida, aga pilved olid liiga kahtlased. Hästi tegime, sest öösel hakkas sadama väga metsikut vihma ja terve tuba oli vägust valge.

Karimunjawal kasvatatakse india pähkleid ja värskelt on nad tunduvalt paremad kui supermarketist ostetuna.

Reis oli väga tore nagu ilmselt mu jutust juba välja tuli. Olime pidevalt nii õnnelikud, et ühel hetkel muutusime mõlemad Gabrielaga ilma igasuguse põhjuseta kurvaks. See oli ilmselt tasakaaluks lihtsalt, sest ei ole eriti võimalik olla 7 päeva järjest kõrgendatud meeleolus. Õnneks möödus see madalseis kiiresti.