Vipassana ja huumorinurk

Viimasel ajal olen mõnuga looderdanud ja niisama õhku söönud (indoneesiakeelest tulnud väljend, umbes nagu aega surnuks lööma). Niiet miks mitte minne lõpuni ja üldse mitte midagi enam teha? Ühesõnaga lähen järgmine nädal meditasioonikursusele, kus 10 päeva muud ei toimugi kui ainult ühe koha peal istumine ja olemine. Leidsin selle võimaluse täiesti juhuslikult ja mõtlesin, et nüüd kui mu aeg siin Indoneesias hakkab lõppema oleks see ju huvitav kokkuvõtlik üritus. Olen seal 29.05 - 09.06. Tagasi tulles veedan veel mõned ajad Semarangis ja tõmban otsi kokku, võibolla pigistan veel ühe lühema turistitamise ka välja.

Tõlgin veidi infot Vipassana kodulehelt:

"Vipassana on üks India iidsemaid meditatsioonitehnikaid. Üle 2500 aasta tagasi taasavastas Buddha Gotama selle inimkonnale. Sõna Vipassana tähendab asjade nägemist nii nagu nad tegelikult on. See on protsess, kus läbi enda jälgimise toimub puhastumine. Kogu see teekond on universaalne rohi universaalsetele probleemidele ja sellel pole midagi pistmist ühegi organiseeritud religiooni või usulahuga. Tänu sellele saab seda praktiseerida igaüks, igal ajal ja igal pool ilma rassist, ühiskonnast või religioonist tulenevate konfliktideta, ja see on ühtemoodi tulutoov kõigile.

Mida Vipassana ei ole:
.See pole rituaal, mis põhineks pimedal usul
.See pole ei vaimne ega filosoofiline meelelahutus
.See pole puhkus ega võimalus sotsialiseerumiseks
.See pole võimalus põgenemiseks igapäevaelu probleemide eest

Mida Vipassana on:
.See on tehnika, mis aitab eemaldada kannatusi
.See on elamise kunst, mida inimene saab kasutada, et ühiskonda positiivselt toetada
.See on vaimse puhastumise tehnika, mis aitab inimesel seista vasamisi elu  probleemidega rahulikul ja tasakaalustatud viisil

..."

kõike ma ei viitsi tõlkida, kes tahab vaadaku siit lisaks: http://www.dhamma.org

Kursusele ei tohi kaasa võtta mingeid meelelahutuslikke vidinaid nagu raamatud, kirjutusvahendid, muusikamasinad, arvutid jne. Kogu 10 päeva ei tohi kaasmediteerijatega ega väljas asuvate inimestega suhelda, tuleb täielikult endale keskenduda. Mingit sporti ega muid praktikaid ka ei tohi teha, ainult keskuse raames jalutamas käia. Samalaadseid piiranguid on veel palju, põhjenduseks see, et meelel ei oleks võimalust millelegi muule kui enda vaatlemisele keskenduda.

Tundub tegelikult hirmutavana, aga ma tahan proovida, mis tunne on midagi sellist kogeda. Igal juhul varem sealt lahkuda ei tohi, kui juba lähen siis pean lõpuni vast pidama. Loodan, et ma meelelahutuse puudumise pärast siis otsi ei anna :D. Positiivne on see, et maksmine kursuse eest on annetustepõhine. Peale programmi lõppu panustan just nii palju kui vajalikuks pean. Tavaliselt on ju igasugused meditatsioonikursused hingehinnaga.


Lõpetuseks veidi kohalikku absurdi:

Üleeile sõitsin  rahulikult bensuka poole kui nägin  vastassuunas vuramas motikat, mis transportis suurt abieluvoodit. Ma olen igasugu kraami juba siin tsiklite peal näinud, aga see oli juba liig. Juht oli rahulikult keskel ja suur voodikarkass tema ja motika ümber (ma kahjuks ei jõudnud vaadata, mis ime läbi see sõiduki külge kinnitatud oli, mu mälupildis hõljub voodi lihtsalt motika ümber...). Aga milleks maksta kolimisteenuse eest kui ise saab ka?

Suur kurioosum ja minu närvide sööja on kohalik liik suitsidaalseid kanu. Absoluutsel iga kord kui ma siinsel kodutänaval sõidan hüppab mõnest teeäärsest aiast paar selle liigi esindajat välja ja sööstab hüseerilises paanikas teed ületama. Ma sõidan küll väga vaikselt ja olen hoolikas, aga mitu korda on nad rataste alt väga napilt pääsenud. Mis neil lindudel viga on?

See tüüp ei ela küll minu tänavas, aga pilk on tal sama maniakaalne nagu tema enesetapjalikel liigikaaslastel