Elust niisama

Leidsime täna ühe uue netikohviku, siin on isegi hea muusika ja ägedad maalid seintel. Muidu sain endale ka koju netipulga, aga see on väga ebastabiilne. Vahepeal pole üldse levi ja pean mööda maja arvutiga ringi jooksma. Sõitsin kohale oma kalli motikaga. Olen juba sõiduoskustelt palju arenenud. Käin koolis ja lähiümbruses motikaga täitsa edukalt, aga kesklinna veel ei kipu (sealne liiklus on liiga hullumeelne). Arvestades seda, et siin liiklusreegleid peaaegu ei eksisteerigi on sõitmine üllatavalt probleemidevaba. Liiklejad kuidagi teevad iseenesest koostööd (kõik ju tahavad elusalt sihtpunkti jõuda). Muidugi kohalikud kimavad minust iga nurga alt mööda, aga ma ei lase end sellest segada. Naudin sõitmist küll täielikult, täitsa vinge kohe :). Motika ostmine oli siin küll üks mu parimaid otsuseid siiani. Ja kui ma juba veidi pädevam olen, saab ka lühemaid reise ümbruskonnas ette võtta. Olen juba sõitnud mõned korrad koos Gabrielaga tagaistmel ja sain ka täitsa hakkama. Ainuke probleem on see, et mul on raskusi masina käima saamisega... Kuna motikas on juba vana on see raskem. Pean selle jalaga käivitama, aga ma ei saa hästi sellele nõksule pihta. Tavaliselt jändan hommikul paar minutit edutult ja siis ilmub mõni naabrimees ja lükkab masina tööle :D. Pärastlõunal on juba lihtsam, sest siis on sõiduk vähem aega maganud.

Mul on hea meel, et meie darmasiswa seltskond on väga tore. On ikka hea, kui saab siin kaugel maal mõtteid jagada teiste eurooplastega. Kohalikud lihtsalt ei saaks aru probleemidest, mis meil siin tekivad. Mõnikord muidugi muutub mõni tüdruk ka veidi tüütuks, aga siis ei pea ninapidi koos olema. Pikemaid ebakõlasid pole kellegagi veel olnud. Vahepeal on lihtsalt tunne, et meid on liiga palju (11) ja kõigi arvamustega peab arvestama. Näiteks reiside puhul on soovid erinevad. Aga pole hullu.

Kõik ei ole mul tegelikult siin vaid lust ja lillepidu. Mõned raskused ikka alati tekivad. Paari päeva eest sain aru, et mind siiski tabas kultuurišokk (algul tundus, et nagu polnud midagi). Esiteks muidugi see meeletu tähelepanu siin. Lõpuks ikka viskab üle, kui üldse ei saa anonüümselt tänaval ringi liikuda. Nagu tsirkuseeksponaadid oleme siin. Saan aru küll, et valged on kohalikele nii huvitavad ja ilusad ja teistsugused, aga alati ei viitsi kuulus olla. Saan nüüd aru, mida Hollywoody staarid läbi peavad elama. Ei soovita kellelegi kuulsuse-karjääri. Näiteks kui käisime nädalavahetusel mägedes, soovis iga teine inimene minuga pilti teha (kui oleks võinud jäädvustada hingematvalt ilusaid loodusvaateid, aga see pole nii huvitav kui bule). Ma ei kujuta ette kui paljudel indoneeslastel juba on facebookis foto minuga koos. Aga nad on tõesti õnnelikud kui nende pildi-soovile vastu tulla. Teiseks on minu jaoks arusaamatu siinsete ebasiirus teatud asjades. Indoneesia on enamjaolt moslemiriik. Aga paljud inimesed tegelikult ainult teesklevad muslimiks olemist. Näiteks rääkisime sellel teemal pikemalt ühe meie noore õpetajaga, kes aitas meil motikaid leida. Tema isiklikult palvetab ainult siis, kui ema tal külas on (moslemitel on kohustus palvetada 5x päevas). Kõigi kohalike ees (va mõni sõber ja abikaasa) on ta eeskujulik usklik, kes täidab kõiki usukohustusi. Tegelikult aga ei arva ta islamist eriti midagi. Ja tema arust on selline vassimine täiesti normaalne, sest siinses ühiskonnas lihtsalt ei ole mõeldav teisiti aktsepteeritud olla. Näiteks kui keegi siin väidaks, et ta on ateist, ei saaks kohalikud aru kuidas see üldse võimalik on. Religioon moodustab ühiskonnas väga olulise osa. Kui mingis olukorras võistlevad religioon ja mõistlikkus/kultuur/..., siis alati jääb peale esimene. Seda näiteks riietuses. Siin valitseb usk, et riietega peab olema kaetud suurem osa ihust, mida vähem viimast paistab, seda parem. Aga sellises kuumuses pole see üldse praktiline.

Naljakas indoneeslaste juures on nende patriootlikkus. Nad armastavad oma maad üle kõige. Igal võimalusel lauldakse hümni jne (kindlasti kõigil vähegi suurematel koosolekutel, koolitustel, aktustel,...). Suheldes kohalikega tuleb olla ettevaatlik, et jumala eest indoneeslaste või nende kodumaa kohta midagi vähem kui ülivõrretes ei kirjelda. Seda võetaks kui äärmist ebaviisakust ja solvumine oleks garanteeritud. Õnneks mul palju negatiivset öelda ei olegi, niiet saan ilusti hakkama. Ka UNNESe õpilased-õpetajad on oma koolile väga ustavad. Seda ülistatakse igal võimalusel. Kooli nimetatakse conservation universityks ( ma pole päris kindel, mida see tähendab. Ilmselt seda, et nad proovivad olla rohelise mõtlemisega). Lööklauseks on "Selamat konservasi!" (elagu konservatsioon!- kas see on eesti keele sõna?), mida saadab jõuline žest - rusikas käega viibutus, näol tösine ilme. See on lihtsalt nii naljakas :D. Eriti kui terve mass inimesi seda koos sooritab (seda nt aktustel jms).

Avastasin ka hiljuti, et ma polegi nii rikas kui arvasin ja tegelikult pole siin nii odav kui algul tundus. Alguses võrdlesin siinseid hindu Eesti omadega ja sellest vaatepunktist ongi kõik naeruväärselt odav. Aga praegu olen jõudnud nii kaugele, et pean elama edaspidi pm ainult siin saadavast stipendiumist (eelnevalt varutud raha läks maja aastasele ettemaksule, motikale ja mõnele vajalikule vidinale. Aga see oligi tegelikult nii plaanitud). Ühesõnaga, kui arvestan oma eelarvega, siis ei ole siin küll võimalust laristada. Eriti kuna ma tarbin hulganisti puuvilju, palju odavam oleks süüa 3x päevas restoranides riisi lisanditega. Praegu söön 1x päevas väljas ja 2x püüan punnitada puuviljatoitu. Tegelen praegu tõendi saamise ja saatmisega Eesti pensioniametisse, mis tõestaks, et siin õpin. Siis saaksin edasi oma toitjakaotuspensioni, mis oleks suureks abiks. Probleem on selles, et pean selle siin kuskil saatkonnas legaliseerima, aga selsed pole mulle veel vastanud.