Wonderwoman

Olen õnnelikult Balil ja kohas, kuhu jään jaanuariks vabatahtlikuna tööle. Sain ausalt öeldes uuesti kultuurišoki, sest Bali on lihtsalt täiesti erinev Jaava saarest. Indoneesia koosneb nii paljudest erinevatest maailmadest. Ja üleüldse olen väga imestunud ja tänulik, et mu elu nii põnevalt kulgeb. Kogu aeg on mul silmad suured peas. Kahjuks aju ei suuda omandada väga suurel hulgal uut infot korraga, niiet kõik ei jää püsima.

Minu teekond Balile oli huvitav ja suurejooneline, aga mõtlesin kaua, kas seda siia blogisse panna või mitte. Sest ilmselgelt paneb see mõned lugejad , näiteks kalli vanaema, südant valutama. Aga siis jõudsin arusaamisele, et mis ma ikka varjan. Blogi jääks huvitavate seikade võrra vaesemaks. Ja nüüd olen ma ju tervelt ja rõõsalt sihtpunktis.

Leidsin võimaluse tulla Balile kuuks ajaks vabatahtlikuna tööle ühe kohaliku pere juurde. Nad teevad igasugu projekte loodussõbralikuma elamisviisi saavutamiseks. Nt vihmavee kogumine/kasutamine majas, öko farming, bambusmajad jne. Ja siis otsustasingi tulla siia mootorrattaga. Sest ma lihtsalt ei saa ilma seiklusi tekitamata elada, ei oleks ju üldse huvitav reisida nagu  tavaline turis. Ja ausalt öeldes on see tunduvalt ohutum kui siinsete bussidega sõita. Nendega juhtub õnnetusi liigagi tihti ja seda seepärast, et nende juhid on täiesti segased. Ja jäärapäine nagu ma olen, sellest mõttest ma enam taganema ei olnud nõus, kuigi paljud üritasid mind ümber veenda. Lahkusin Semarangist 25. Detsembril hommikul kell 5. Iga päev alustasin hästi vara, sest siis on teed veel küllaltki tühjad ja pole ka palav.  Kohale jõudsin 29. Detsember, aga sinna sisse jäi ka 1 päev kui ma edasi ei liikunud. Kilomeetreid u 700. Tulemused olid väga huvitavad.

 Esimesel päeval olin teel kuskil 7h, mis ilmselgelt oli liig. Olin rampväsinud ja kui hotelli otsima hakkasin, olid kõik kohad täis. Ma ei mõelnud üldse, et pühade ajal on ju kõik kohalikud ka ringi rändamas. Ja siis hakkas ka vihma sadama ja tiirutasin läbimärjana mööda linna ringi nagu orav rattas. Lõpuks siiski leidsin koha, aga enne seda jõudis ikka pisar silma tulla ka korra. Üleüldse oli kogu reis üks suur tahtejõul edasi minemine ja tagumiku valutamine (siiski 4 päeva istuda motika seljas). Aga see kõik tasus end ära, sest kohtasin nii palju imelisi inimesi ja nägin ilusaid kohti. Ning siis tulid pisarad silma ilust ja inimeste headusest :).Teise ja kolmanda öö olin ühe indoneesia pere juures külas Bromo vulkaani külje all. Ja kolmanda päeva veetsingi mäge uurides. Sinna sõitu alustasin lausa 2.30, et päikesetõusuks kohal olla (olin jällegi surmväsinud, aga hiljem on mägi pilvedes ja ma väga tahtsin seal ära käia). Mootorratas pidas ilusti vastu kogu pika tee ülesse mööda külma ja järske kurve. Sõrmed olid küll surnud, sest mina loll paksemaid riideid kaasa ei taibanud võtta. Aga u 1 km enne päikesetõusu platvormi pani masin pillid kotti ja enam edasi liikuda ei kavatsenud. Aga ega ma alla ei andnud ja rühkisin jalgsi lõpuni. Vaated olid imelised! Seal üleval sattusin rääkima ühe perekonnaga, kes aitasid mul ka motika parandusse viia (suurt probleemi polnud tegelikult, talle lihtsalt ei meeldinud mägine külm õhk). Pereisa on mingi suure vulkaniinspektsiooni firma juhataja, tähtis tegelane. Ta oli seal koos naise ja kolme minuvanuse lapsega. Saime väga hästi läbi ja käisin nendega koos pool päeva ringi. Muidugi ei lastud mul millegi eest maksta. Topiti mind hobuse selga (sest nemad jalutada ei viitsinud ilmselt), siis džiibiga vulkaani ümbritsevasse musta kõrbe ja siis uuesti hobuse selga ning vulkaani kaatrit kaema. Sealne maastik oli küll täiesti ulmeline.

(Millegipärast blogi keeras pildid külili... vaadake siis nii)

Siin koos kraatriga taustal:

 Musta vulkaaniliivaga kõrb:

Ja ka rohelist ala:

 Paraku ka minu fotokas ütles ülesse ning telefoni aku sai kahtlaselt kiirelt tühjaks, niiet jagan paar pilti, mille sain teistelt. Mina ei tea, mis probleem neil tehnikaseadmetel äkki tekkis. Mulle suruti veel pihku päris suur summa raha ja ka motika paranduse eest ei lastud maksta. Vastuvaidlemine ei olnud võimalik. Sellel perel rahaga ilmselgelt probleeme pole ja nad olid minu heaolu pärast siiralt mures. Siin saan igal pool nii suure lahkuse osaliseks ja kohati see polegi kerge. Ei ole nii lihtne kõike vastu võtta, mis sülle kukub. Loodan, et kohtun nendega millalgi veel, sest saime tõesti hästi läbi. Bromolt alla tulemisega jäin veidi hiljaks ja juba oli jõudnud vihm alata (millegipärast tõmbavad mäed siin alati lõunaks kõik ümbritsevad pilved enda ümber). Sõitsin justkui mööda käänulisi jõgesid, sest kogu vesi soovis ka autoteed kasutada. Aga sain hakkama küll. Neljandal päeval rühkisin jälle edasi Bali suunas ja kohasin kohe hommikul ühe teepausi ajal veel ühte toredat tegelast. Too rändas samuti motikaga läbi Bali Lomboki saare poole. Ehk kohtan ka teda siin hiljem. Selle päeva lõunaks jõudsin Balurani rahvusparki, mis oli järjekordne äge koht. Seal on esindatud kõrvuti kõik indoneesias olevad erinevad metsatüübid ja enim floora ning fauna liike. Näiteks on seal suured savannialad nagu Aafrikas, džunglit, mangroovimetsa jne. Kõik kohad olid ahve täis, keda oli äge jälgida. Nad on inimesele päris sarnased tegelikult. Nägin ka kaks korda mingeid hirvelisi elukaid ja ühtul vaatetornis luurates karja metsikuid põhvleid savanni mudaauku suplema minemas (küll ainult kaugelt, aga siiski). Pealeselle veel paabulinde, mingeid teisi eksootilisi linde, suurt jubedat sisalikku jne. Jäin sinna parki öömajale väikesesse külalistemajja.

Ja viiendal päeval põrutasingi hommikul sadamasse ja otse Balile. Seal šokeeris mind kohe praamis väljudes poliseinike rohkus. Pidin läbima kontrolli enne kui sadamast välja sain. Mulle suurele kriminaalile oli see närvesööv katsumus. Sest ilmselt olete teadlikud, et ega mul juhilube pole. Noh, nüüd tegelikult on, aga need ei ole just eriti tõsiseltvõetavad... Politsei jaoks on minu nimi Elena ja ma olen 24-aastane Venemaa kodanik. Passipildil olen küll kiilakas, aga eks see ole vana pilt. Ega muidu ka nägu sarnane ei ole, aga siinsetele on kõik buled enam-vähem sama väljanägemisega. Sain selle dokumendi Martonilt. Üks eelmise aasta darmasiswa tüdruk oli selle siia jätnud, kuna see pole enam kehtiv. Uskuge või mitte, aga läbisin sellega edukalt kaks kontrolli! Sadamas mulle küll tundus, et politseinik vaatab mind kahtlustavalt ja siis ta veel küsis mu telefoni numbrit. Ma polnud kindel kas ta tõesti uskus seda dokumenti ja oli lihtsalt minuga tutvumisest huvitatud või tahtis mind hiljem kinni nabida või ta lasi mind kontrollist läbi lihtsalt vaid tänu sellele, et oma numbrit jagasin. Seepärast ei julgenud ma jätta seda andmata. Aga hiljem sain sõnumeid a la „Hello Elena, are you already safe in Ubud?“ jne... Eks ma pean tema suhtluspüüdlusi edaspidi ignoreerima, sest ma küll ei viitsi valeidentiteediga näitemängu mängida. Balil nägin politseid pea iga teise nurga peal. Muidu olin väga üllatunud nähes ilusa uue asfaltiga teid ümbritsetuna ahvimetsadest ja hindu templitest. Kõik on nii klants Jaavaga võrreldes. Aga vinge siiski. Ning puhkepaigas mere ääres kohtasin veel toredaid inimesi, kes tulid siia Malangist Jaavalt paariks päevaks puhkama. Täna käisin nendega koos veidi turistitamas.

Esimene pilt Bali merest ja suurtest lainetest:

Ja killuke esimesest templist, mida siin külastasin:

Igal juhul viienda päeva õhtul peale erinevaid peatusi templis jne jõudsin Ubudi. See osutus järgmiseks šokiks. Esiteks on siin kõik kohad täis bulesid, mis on mulle praeguseks juba täiesti harjumatu. Ja teiseks on siinne linnapilt kardinaalselt erinev kõigest, mida Indoneesias siiani näinud olen. Tänu turitide hordidele. Nendelt tuleb raha, mis omakorda aitab püstitada uhkeid restorane, kuurorte ja kõike muud atraktiivset. Aga tänavapilt on muljetavaldav. Kitsad armsad teed, mille ääres on miljon ägedat kohvikut, vanade raamatute poodi, vingeid riideid, joogakoole, ökopoode ja mida kõike veel. Segatuna vanade Bali templitega, troopiliste taimedega jne. Isegi koeri tänavatel oli tore näha ja ma üldse ei kartnud neid (Jaaval teadagi koeri peaaegu polegi, sest mosleite järgi on nadräpased loomad). 

Minu kodu on Ubudi ääreala, keskusest u 5 minutit. Ja tundub, et olen täpselt õigesse auku maandunud. Siinne pereisa, nimega Chakra, tegeleb ökosõbralike eluviiside väljatöötamise ja propageerimisega. Nt ta teeb savist suuri anumaid, mis filtreerivad hõbeda ja süsi abil siinse räpase kraanivee joogikõlblikuks, ehitab bambusest maju jne. Aga selle kõige kohta saan hiljem rohkem teada, sest hakkan talle projektides abiks. 

Sain nüüd kokkuvõtlikult pikad jutud ära räägitud, hiljem veel. Aga ma ei viitsi enam eriti netis passida millegipärast. See võab nii palju aega...