Tuuritamised Leedu gängiga

Nii paljukest jõudsin kirjutada 20.01.13:

Eile lahkusime Ubudist ja nüüd olen Denpasaris siinsete leedu tüdrukute majas. Praegu on siin neid tervelt 5 (2 minu koolist Semarangist, 3 kohalikud). Olen nagu keelekümbluslaagrisse sattunud siin, sest muidugi räägivad nad kogu aeg leedu keeles. Aga pole hullu, muidu toredad inimesed.

Viimasel õhtul Ubudis istusime Tautvile ja Chakraga (tüüp, kelle juures me tööd tegime) pool ööd üleval, jutustasime ja Chakra mängis kitarri. Ta on tõeline geenius. Leiutab pidevalt igasugu imetehnoloogiaid, kuidas loodussäästlikumalt elada, energiat toota jms, lisaks veel suurepärane muusik ja kunstnik. Kahjuks pole tal pere ja kogukonna toetust. Küla peab teda hulluks ja ateistiks, sest ta ei tunnista hinduismi (ega teisi religioone). Sattusin vist ainsa balilase peale, kes ei pea kohalikku traditsioonilist usku millekski. Ma saan täiesti aru, miks. Sellise religioonivõimu aeg on läbi, see toob kaasa rohkem kahju kui kasu. Näiteks ehitatakse külas Ubudi külje all, kus ma peatusin, juba kaheksandat suurt ülikalliat templit, milleks annetavad raha kõik külaelanikud, Samas pole neil raha, et lapsi koolitada ja korralikku toitu osta. Jne jne. Inimesed kipuvad veidi hulluks minema oma religioonidega. Nähtamatule pannakse rohkem rõhku kui nähtavale, ja nii jääb siin unarusse näiteks looduse eest hoolitsemine...

 

Tänane jutt:

Olen tagasi Semarangis. Päris tore on jälle siin olla, sest orienteerun juba transpordisüsteemis, oskan õigeid turge/poode otsida, tänavatel on tuttavaid inimesi jne. Röökimata oma voodist. Kusjuures asjad minu toas ei ole hallitusega kaetud! Ja see on suur õnn, sest peaaegu kõigil teistel on sellega probleeme olnud peale väikest äraolekut. Ka kõrvaltoas elaval Tiinal. Mida ma veel tahta võiks :)

Saasin oma motika teele Semarangi poole abivalmi sõbra toel. Rääkisin juba, et kohtasin Bromo mäel toredat peret, kellega seal koos ringi seiklesin. Nüüd siis sain veelkord abi tollelt pereisalt. Kui küsisin, kuidas oleks hea ransportida mootorratast, siis ta lihtsalt ütles, et pole probleemi, too see mieie firma harukontorisse Denpassaris ja asi saab korraldatud. Ja saigi. Kuigi jube raske oli seda kontorit Bali pealinnas üles leida. Aadressidega on neil küll kehvad lood. Numbrid tänaval ei oma mingit loogikat minu jaoks. Kõrvuti on näiteks majad nr 21, 56 ja 134. Kuidas see võimalik on? Ma küsisin paljudelt inimestelt tee ääres abi, aga palju see paremaks ei teinud olukorda. Üks turvamees ütles mu segaduse peale, et jaa, siin käivad numbrid siksakis... Nojah, lõpuks sain kohale politseieskordiga. Tegin seadusemeestele kurba nägu (ega ma teesklema ei pidanud, olin juba meeleheite äärel) ja palusin abi. Lõpuks polnudki kontor sellel tänaval ,kus mina arvasin ta seisvat, vaid mingil harutänaval. Leedukate koju tagasi sain vähemalt ilusti firma sohvriga. Siis pakkisin kiirelt asjad ja sõitsin 20h bussiga Semarangi. See muide polnudki nii hull kui võiks arvata, sest magasin suurema osa ajast. Oleksin veel bussi ette sõbra autoga vastu saanud, aga telefoni aku sai tühjaks. Jõudsin veel vaid öelda, et buss jääb hiljaks ja ärgu ta tulgu kell 7 hommikul. Saabusin alles kell 10.

Aga enne seda veetsin viimase nädala Balil koos leedu gängiga ringi reisides. Ja see oli igati tore ja seiklusterohke üritus. Bali au minu silmis on parandatud ja ilusad rannad nähtud-kogetud. Leedu poiss Arunas näitas meile kõige vingemat randa, mida siiani näinud olen (just midagi sellist ma Balist ootasingi). Ma ei kujuta ete, kuidas ta selliseid kohti küll leiab, aga olgu ta oskused kiidetud. Sõitsime motikatega Ühe poolsaare otsa ja seal mööda suvaliste külateede rägastikku kuni mingi niiduni. Siis keerutasime mööda mulleed üle niidu, seejärel mööda iidvana kivitreppi (480 astet, keegi luges üle) alla. Rand kujutas endast kaljudevahelist paradiisi valge liiva ja helesiniste lainetega, inimhordidest rikkumata ja peaaegu täiest prügivaba (merelt oli siiski üksik plätu randa hulpinud). Mul pole ammu nii lõbus olnud kui seal rannas lainete vahel möllates, ideaalne koht.

 

 

Väikeseks probleemiks osutusid ahvid, kes meie toitu tahtsid varastada. Nad loopisid meid lehtedega ja tulid muudkui lähemale. Kugistasime oma banaane ja papaiat nii kiiresti kui saime, ülejäägid jäid pärdikutele. Aga terve aja pidi keegi asjade juures seisma ja aegajalt kaikaga vehkima.

 

Leedukad ahve imetlemas:

 

 

Õhtul käisime veel mingil pankrannikul ja vaatasime teises rannas päikeseloojangut:

 

Juba järgmisel hommikul asusime oma rännule ümber Bali. Tegime igasuguseid plaane, aga kõik läks pidevalt neile risti vastupidi. See muutus juba täielikuks koomikaks. Ristisime reisi koskede tuuriks, sest leidsime neid igalt poolt, üks uhkem kui teine. Ma pole elu sees varem nii palju koski trehvanud ja veel järjest.

Teel olime palju, aga see polnudki nii raske, Balil on üldiselt teed heas korras. Vahepeal tuli vaid vihma, aga elas üle.

 

Esimese kose jahil. Otsisime mingit koske, mida Arunas oli varem külastanud, aga täpselt enam seda paika ei mäletanud. Küsisime pidevalt kohalikelt abi, aga see on suhteliselt mõtetu tegevus. Küsid järjest kolme inimese käest ja kõik näitavad veendunult täpdelt eri suundadesse. Lisaks ei ole ma veel kohanud ühtegi indoneeslast, kes teaks midagi kilomeetrite ja meetrite tähendusest. Kui sulle öeldakse, et miski on kohutavalt kaugel, kindlasti peab minema motikaga, sest jalgsi läheb tund aega, siis on koht ilmselt vaid 200m kaugusel. 15km võib olla hoopis 3km ja kõik muu samas  vaimus. Kohati tundub mulle isegi, et ametlikud viidad maanteedel panevd km-ga puusse...

Mina muide olen see tagumine maskitatud rattur:

 

Pika otsimise peale jõudsime teeni, mis pidi koseni viima. Ei viinud, oli vaid mingi tilluke nire. Ronisime end mööda järsku mägiteed oimetuks, aga jõudsime vaid üksikute mägionnideni. Lõpuks lohutasime end banaanidega.

 

Mina palmide otsa ronimisega veel hakkama pole saanud. Õppimisruumi jagub

 

Varahommikul läksime paadiga delfiinituurile. Pildile neid küll ei saanud, aga nägime päris mitmeid. Kõigi ootuste vastu olid nad musta mitte halli värvi, ilmselt mingi teine liik. Aga äge siiski. Kuigi suuresti on see üks loomapiinamine, mis seal rannas hommikuti toimub. Paate läks mootorite kärinal merele palju ja delfiinid piirati armutult turistide poolt sisse, kui nad päikesetõusu ajal hommikusööki nautisid.

 

Kuumaveeaalikatel:

 

Minu lemmik kosk. Olime seal pool päeva ja ikka polnud piisavalt. Ma oleks võinud lõputult selles värskes vees ujuda ja ukerdada, nii lõbus oli:

 

Veel üks kosk:

 

Ja veel (koos hindu templiga):

 

Otsisime üles koha, kus pidi olema võrratu vaade mägijärvedele, aga saime vaid pilve:

 

 

Nii kantakse maisi (ja kõike muud ka):

 

Jaanuari maasikad Bali mägedelt. Eesti omadele jäävad maitselt siiski alla.

 

Draakonivili on juba teine asi ja paneb rohkem naeratama. See erkroosa varient on eriti äge.

 

 

Otsisime jälle koske. Kui seda ei leidnud, siis otsustasime jõge mööda ülesse ronida, sest loogiliselt võiks ju nii sihtmärgini jõuda. Peale 20min intensiivset kärestikeületamist ja läbimärjaks saamist läkski õnneks. Daiva ja Rasa valvasid kotte, sest ei tahtnud eksreemsusi kaasa teha. Siin tulen juba õnnelikult koselt tagasi:

3. päeval õnnestus mul 2 korda esikumm katki sõita. Pidime läbima hulle mägiteid, mis koosnesid vaid aukudest ja kruusast. Hommikul oli lihtne, sest õnnetus juhtus külas, kus töökoda oli kohe käeulatuses. Teine kord läks kumm katki kui kose juurde sõitsime. Jätsime motika siis tee äärde ja läksime oma džungliseiklusele. agasi jõudes läks juba pimedaks, aga Arunas lükkas masina siiski mäest üles külasse. Kõik parandused olid juba suletud, niiet klopsisin igal pool kinnistele ustele. Lõpuks õnnestus üks oskajamees siiski käte saada ja probleem sai lahendatud. Aga kogu suhtlus käis mul seal küll indoneesia keeles. Ma ei kujuta ette, kuidas peaks sellistes olukordades saama hakkama turist, kes kohalikust keelest midagi ei mõika. Kusjuures Bali darmasiswa õpilased ei oska üksi indoneesia keelt üldse. Neil polnud erilist motivatsiooni õppida, sest Balil räägib suur osa inimesi inglise keelt. Aga juba saare põhja poolel, kus me seiklesime, enam nii lihtne pole. Saime siis Tautvile ja Daivaga oma teadmistega hiilata.

 

Viimase päeva hommiku suured plaanid. Tahtsime minna ühte rahvusparki, aga tuli välja, et ilma giidi ja suure rahasummata sinna sisse ie pääse, niiet jäime pika ninaga.

 

Templites peab alati sarongi või suurt salli kandma:

 

 

 

 

Otsisime 3 esimest päeva ühte hiidpuud, mis lõpuks leidmata jäigi. 4. päeval aga saime selle puu: