Vabatahtlikupõlve lõpp

Täna lõppes minu vabatahtlikupõli Balil, olin siin 3 nädalat, neist viimase koos leeduka Tautvilega. Kahekesi oli tunduvalt lõbusam, kuigi väike tuba on ülerahvastatud (rohkem häirivad sipelgad ja puuviljakärbsed).
Töötasime kogu selle nädala puhastades bambusehitust hallitusest/samblikust.
See on selline kolmekorruseline väike kronstein tagaplaanil, alumist korda näha pole:

Tegelikult on terve teine korrus bambusest ja väga äge, õnneks seda polnud enam küürida vaja. Igaljuhul ma poleks osanud arvata, et töö nii vaevarikas on. Rohkem küll ei viitsiks sama küürimist jätkata, niiet lahkume õigel ajal.
Bambus on üks geniaalne materjal, tugev ja ilus ja kasvab väga kiiresti. Täitsa kahju, et põhjamaades seda ei leidu. Mul on siin vannitoa akna taga üks noor isend ja nägin kuidas see taeva poole sööstab. Ühe päevaga võib lõdvalt 20cm juurde tulla. Alguses kui siia tulin oli aknataguse bambuse latv ilusti näha, nüüd aga on see juba teise korruse katuseni sööstnud!

Alguses aitasin ehitada sellist süsteemi (bambusepostid savipottidega):

Selles tiigis on nüüd vesi, mis pumbtakse ülemistesse kaussidesse, sealt voolab tiiki tagasi. Nii ei lähe vesi pahaks ja sääsed ei paljune väga jõudsalt. Mudahunnikute asemele tulevad hiljem juurviljad ja lilled.

Kõige hullem töö, millega siin maadlesin, oli kruusa kaevamine. Sellistest kahest august välja ja siis uus sisse. See toimib veefiltrisüsteemina, aga  oli aastatega umbe läinud. Füüsiliselt oli jube vaevarikas, aga kujutasin ette, et olen jõusaalis. Õhtul olid kõhulihased täiesti läbi. Õnneks sain sellega suhteliselt kiirelt ühele poole.

Bali rahvas hoiab kõvasti oma vanadest traditsioonidest kinni. Kogu aeg toimuva erinevad religioossed tseremooniad ja iga päev tuuakse jumalatele ohvriande. Bali naised veedavad suure osa päevast meisterdades palmilehtedest peopesasuurusi taldrikuid - enne igat söögikorda pannakse neile veidi toitu ja lilleõisi ning viiakse siis erinevatesse maja- ja aianurkadesse. Minule kui eestlasele on selliseid usurituaale veider näha (rääkimata Jaava moslemite tegemistest). Sellel ei tundu olevat mingit erilist mõtet. Ma saaksin aru ku inimesed tõesti siis teeksid rituaale läbimõeldult, pühendunult. Aga see on kujunenud lihtsalt rutiinseks toimetustejadaks, millega minnakse kaasa puhtast inertsist. Kindlasti on ka erandeid, aga seda näen ma suures enamuses. Ei tea, kas nutta või naerda selle peale. Siin Balil muidugi on mõtet nii palju, et turistide püüdmiseks on kogu see trall ideaalne.
Pildil on suured korvid annetustega jumalatele, niisuguseid päris iga päev ei valmistata. Täna õhtul tabasin 3-aastase perepoja varastamas sealt küpsiseid, seda korduvalt. Nii vähemalt ei lähe head asjad päris raisku.

Üldiselt ma Balist vaimustuses ei ole. Mulle meeldib Semarangis palju rohkem kui Ubudis. Siinsed inimesed on küll sõbralikud, aga kõik tahavad sulle midagi müüa. See on ju arusaadav ka, sest turism on siinne peamine elatusallikas, aga ebameeldiv sellegipoolest. Ubudi tänavad on kenad ja klantsid, aga kõik kohvikud ja poed on ülikallid (vähemalt minu vaeste standardite järgi). Ühtegi ilusat randa ma ka veel näinud pole.
Järgmine nädal lähen ka Põhja-Balile, sealt loodan midagi põnevamat leida.


Kõigi rõõmuks saan teatada, et tagasi Semarangi sõidan bussiga ja mootorratas läheb eraldi transpordiga. Mina ei viitsi enam seda suurt kadalippu teist korda läbi teha, aitab küll. Emotsionaalselt oli veidi liig. Ja maanteedel on nii räpane õhk, õhtuti pesin endalt hulle mustusekordi maha (kandsin õnneks mingit maski näo ees, niiet kõike päris sisse ei hinganud).