Tana Toraja

Kahjuks olen ma viimasel ajal jube laisk ja blogimise indu eriti pole. Olen 3 päeva lihtsalt logelenud ja mitte millegi erilisega tregelenud ja see on nii mõnus vahelduseks. Internetti tulemine ei tundu enam üldse paeluv, väsitab silmi ja võtab nii palju aega... Sulawesil olles panin küll märkmeid kirja kõigi seikluste kohta, et pärast siia kopida, aga nüüd enam ei viitsi. Lihtne on rääkida siin paarist viimasest päevast, aga 3 nädala tagune pole enam aktuaalne. Kompromissi mõttes panen siiski pilte ja mõned laused.

Reisist Sulawesil õppisin nii mõndagi. Näiteks, et alati peavad rännates kaasas olema villased sokid ja raamat. Esimesel hetkel ei tuleks selle peale, et Indoneesias villareid vaja läheb, aga nad on mulle palju kordi kasuks tulnud. Näiteks mägipiirkondades külmadel öödel. Aga olen ka palavas Semarangis neid kandnud paar korda. Ma ei võtnud Sulawesile lugemismaterjali kaasa ja see oli suur viga. Nii paljudes kohtades pidime ootama mitmeid tunde ja mitte midagi polnud teha muud kui seina vahtida. Lõpuks leidsin raamatu viimasel nädalal ühest hostelist ja võtsin selle sealt kaasa.

Nädalakese peale Makassarit veetsime Tana Toraja piirkonnas. See on kuulus oma suursuguste matusetseremooniate tõttu. Kui Jaaval kogutakse terve elu raha pulmadeks ja Balil templite ehitamiseks, siis Torajas matusteks.

Hauad raiutakse kaljude sisse. Pildil on näha ka kadunute järgi tehtud puukujud rõdul.

Veidrad traditsioonilised majad

Pühvlid on kohalikele väga olulised jõukuse sümbolid. Mida rikkam kadunu oli, seda rohkem neid ja sigu matustel ohverdatakse. Ja kui pühvel on osaliselt või täiesti albiino, siis saab tema eest väga suuri rahasid küsida.

Loomaturg

Käisime ka ühel  matusetseremoonial. Võib tunduda imelik, et me lihtsalt sinna sisse jalutasime, aga Torajas kehtib põhimõte, et mida rohkem külalisi, seda uhkem matus. Päris huvitav oli.

Lapsed riietati sellistresse uhketesse riietesse ja meigiti paksult ära (ma ei saanud aru miks täpselt)

Suuremad tapatalgud toimusid õnneks eelmisel päeval, aga laibahunnikud olid ikkagi rõvedad. Ohverdati u 10 pühvlit ja 30 siga... Verehais käis üle pea kogu aeg

Vaesed sead karjusid õuduses, aga kohalikud olid õnnelikud suurejoonelise ürituse üle

Need mehed jõurasid ja tantsisid, et transsi esile kutsuda. Aga see oli küll võltsi ilmega. Nägudest oli näha, et nad mõtlesid pigem kõigest muust ja vahtisid niisama pilvi.

Selle puu sees on beebihauad

Veel traditsioonilisi maju. Üldiselt need ei ole elamiseks vaid nt laoruumiks.

Tana Toraja on mägine ala ja loodus on seal ilus. Palju on mägiteid, kus on hea matkata. Ja kõik kohad on täis National Geographicu väärilisi vaateid

Riisipõllukauboid

Meil õnnestus sattuda homestaysse, kus meid majutati sellesse ägedasse traditsioonilisse majja. Väikesest aknast nägi isegi päikesetõusu. Mägiõhk oli seal värske ja jahe ja üldse oli tore. Ainult vihma sadas veidi katusest läbi ja mõne prussaka leidsime ka.

Ronisime ühe mäe otsa, mis oli jällegi ülitore ja ilus.

 

Tipust leidsime sõbraliku vanamehe, kes seal ühes hurtsikus elab. Kasvatab paari kohvipuud, juurvilju ja puuvilju.

Vanamehe kodu 

Marakissa viljad, millega meid kostitati. Need on Indoneesias väga kallis hinnas

Seal mäeküljel elasid 2 kotkast, kes kogu päeva meie peade kohal tiirutasid

Lõputud riisipõllud

Loodetavasti homme panen veel pilte edsises reisist.