Minu tegemised

Lõpuks jõudsime koos Luciaga oma ühiskondliku töö realiseerimiseni. Paari päea eest käisime esimest korda algkoolis oma Eesti ja Sloakkia kultuuridest rääkimas. Ja see polnudki nii jube kui me enne ette kujutasime. 90 lapse asemel oli hoopis 50. See on ikka palju, aga 90st siiski tundualt vähem. Esitlesime mõlemad ühe powerpoint-presentatsooni ja kogu tund sellele kuluski. Pidime rääkima mikrofoni :D, sest muidu poleks tagumistesse ridadesse midagi kuulda olnud. Ja rääkisime kogu aja pm indoneesia keeles ka (muidugi vaid lihtlaused jne, aga nad said aru küll). Lapsed kuulasid küll kuigi lobisesid kogu aeg ja sigadusi üldse ei teinud. Presentatsioonide lõpus pommitasime neid küsimustega a la „mis on Eesti pealinn?“  või „mitu aastaaega on Slovakkias?“ ja kõigile osati vastata. Pabistasin küll kohutavalt alguses, aga kõik läks oodatust paremini. Järgmine nädal läheme samal ajal ja anname tundi teemal „vestlus inglise keeles“. Üks naljakas hetk oli ka. Lucia näitas Sloakkia kohta väikest tutvustavat videoklippi, mis oli väga menukas. Aga ühes kaadris näidati 2 sekundiks bikiinides naist basseini hüppamas, mis tekitas suurt furoori. Lapsed läksid millegi nii ennekuulmatu nägemisest ülimalt elevile ja muudkui itsitasid, õpetajad vaatasid šokeeritult halvakspanuga maha.

Lastekari, keda õpetasime

 

 

Just lõpetasin ühe doktoritöö parandamise :D. Ei kõla ilmselt eriti usutavalt, aga Indoneesias on kõik võimalik. Läks nii, et selle töö autor kuulis kusagilt, et Kalisegoros elavad paar bulet ja kohe tegi järelduse, et me peame inglise keele grammatikas väga tugevad olema. Ta küsis meilt abi oma lõputöö ülevaatamises ja kuna mul eriti palju tegevust pole siis otsustasin heateo teha ja nii palju kui oskan teda abistada. Mees on juba 13 aastat olnud inglise keele õpetaja ja nüüd otsustas veidi täiendavalt õppida. Töö on uurimus sellest, kuidas inglise keele tundides õpilaste ärevust vähendada. Teema on ju täitsa asjalik, aga grammatikateadmised on tal küll nullilähedased. Ja see on päris kurb, sest ta on ju inglise keele õpetaja. Aga siin ongi nii, et isegi kõige kogenumate õpetajate keel on päris vigane. Suuliselt on suht ok, aga kirjutamine longab jubedalt. Ja see tähendab, et ka õpikute tegijate keel on halb, mis viib vigaste õpikuteni. Tänu halva keeleoskusega õpetajatele ja vigastele õpikutele on ka kõigi õpilaste ja tulevaste õpetajate keel jube. Täiesti surnud ring. Kujutage ise ette milline see olukord olla saab kui mina, kelle inglise keel on kaugel täiuslikust, parandan 13-aastase kogemusega inglise keele õpetaja doktoritöös grammatikavigu. Ja kusjuures igal leheküljel (kokku 217 lk) on keskmiselt 10 viga. Lisaks veel jube halb kirjutamise stiil (sõnakordused ja indoneesiakeelelik lauseehitus), millega ma eriti jändama ei hakanud. Ma ei saa ju tervet ta tööd ümber kirjutada.

Koolis käin u kahes tunnis nädalas, tihti vaid ühes. Valisin selleks semestriks vaid batika ja 2 indoneesia keele tundi. Üks neist on nii ajuvaba, et ma parem ei käi seal ka. Niikuinii mul enam ei ole motivatsiooni siin keelt õppida, sest saan kõik oma suhtlemised lihttasemel tehtud. Ja juba u 2 kuu pärast tulen koju ja unustan enamuse ära (ma ei näe küll kohta, kus ma aktiiselt tulevikus indoneesia keelt kasutada saaksin. Vaid siis kui ma siia uuesti peaksin reisima tulema. Kusagil turismifirmas või tõlkebüroos ma töötama ei kavatse hakata). Batikaga vaikselt tegelen ja see mulle endiselt meeldib. 

Üldiselt on enesetunne hea, aga juba ootan koju tulemist. Praeguseks olen jõudnud nii kaugele, et Eesti tundub mulle kauge ja eksootilise maana :D, Indoneesia on ju n nii tavaline. Inimene harjub kiiresti ja pole kunagi rahul seal, kus ta parasjagu on...

Täna peatus mu maalil selline elukas. Tiiva pikkus on u 10cm !