Reis Bandungi

Eile tulime tagasi reisilt Bandungi. Läksime siit neljakesi ja kohapeal saime kahe kohaliku sõbraga kokku, kes meid seal ringi talutasid. Bandung on väidetavalt Jaava Pariis, aga mulle jääb see küll mõisatuseks, miks täpselt. See oli samasugune suur räpane ülerahvastatud linn nagu iga teinegi Indoneesias. Ühesünaga sain jälle kinnitust sellele, et linnaturism (vähemalt siin) mind absoluutselt ei huvita, ainult tekitab stressi. Aga saime ka loodusesse - käisime vaatamas Kawah Putih vulkaanikraatrit ja ujusime kuumaveeallikates. Seda nautisin sajaga.

Kõik linnad Indoneesias on suhteliselt õudusunenägu. Tänavad on täis prügihunnikuid ja heitgaasid tahavad kopsud ära tappa. Rahvast on u 10 x rohkem kui oleks normaalne, jalutamiseks/rattasõiduks ruumi pole (kõik kasutavad motikaid). Rohelust võib mõne üksiku koha pealt leida, aga siis ka on vaatepilt pigem kurb, sest kogu räpasus ja tsivilisatsioon matavad looduse enda alla. Minu kool ja siinne kodu asuvad õnneks äärelinnas/külas, siin on asi talutavam. Kesklinnas käin võimalikult harva. Aga kõik rääkisid, et Bandung on toredam, niiet otsustasin selle üle vaadata. Rohkem ma sama viga ei tee. Ainuke asi, mis seda linna teistest eristas oli suur hulk factory outlet poode. Sealt shoppasin veidi uusi riideid. Ja see ka muidugi, et sealne kliima on jahedam ja iga päev sajab vihma aastaringi. Aga see erilisi plusspunkte ei anna.

Kawah putih aga oli jube mõnus. Ööbisime ilusas resordi moodi kohas, aga tänu tutvustele saime normaalse hinna. Ja poole ajast veetsime kuumaveeallikates vedeledes. Kas Eestis pole ühtegi kohta, kus kuumaveeallikaid leiaks? Vulkaane küll ei ole, aga sellest hoolimata? Kraatri juurde ronisime jalgsi, vaid 5 km, aga ülesmäge läks poolteist tundi. Meie kuuene seltskond jagunes kohe esimese 5 minutiga meeskondadeks - esirinnas kalpsasid Tšehhi ja Slovakkia esindajad kui vanad mägironijad, Eesti tiim tõusis keskmises tempos tingituna lamedal maal üles kasvamisest ja vaesed indoneeslased hingeldasid tüki maad teistest tagapool, sest nad sõidavad alati motikaga ja sporti ei tee. Indoneeslased jagunevadki kaheks, enamus ei liiguta end üldse ja väiksem osa on pühendunud sportlased, tervisespordi harrastajaid peaaegu et polegi. Olime ainukesed inimesed sel päeval, kes jalgsi mäkke otsustasid tõusta. Kõik teised turistid sõitsid ülesse angkoditega (ja meist mööda vurades tegid suuri silmi). Kusjuures ka meie kohalikud sõbrad andsid poole tee peal alla ja hääletasid end angkodi peale. Laskusime ka jalgsi, aga juba vaid kolmekesi. See oli eriti lõbus ja poole ajast jooksime, aega läks vaid 50 min.
Kraatrijärv ise oli vinge, nagu kusagilt võõralt planeedilt. Türkiissinine vesi oli kohati väävlist helekollane, ümber ragus puud ja udu.

Viimase öö veetsime Bandungi sõprade sugulaste juures, kraatri lähedal külas. Mina ei oska kunagi sellistes olukordades käituda, tundsin end jube ahistatuna. Suur pere elas väikeses majas hunnikus (nagu tavaliselt) ja siis pidid veel meid majutama. Ja siis me olime sunnitud õhtu läbi istuma nende elutoas ja juttu ajama samadel teemadel nagu alati kohalikega rääkides. Kusagile mujale ka minna polnud, et veidi privaatsust saada. Aga iseenesest on kõik indoneeslased muidugi ülimalt külalislahked ja on alati rõõmsad külalisi majutades. Isegi kui neil tegelikult ruumi pole.
Üks asi, mis mulle siin alatiseks mõistmatuks jääb, on kohalike kodude kasimatus ja maitselagedus. Ka vaene pere saaks lihtsa vaevaga oma elukoha ilusaks teha, aga siinne rahvas nagu ei tunneks selleks mingit vajadust. Koik kohad on täis kraami, mida ära ei raatsita visata, tolmu ei pühita, seinavärv on pooleldi maha tulnud ja hallitselaike täis jne. Kui jätta kahel päeval teleka ees istumata ja veidi korda majja lüüa võiks asi kardinaalselt erinev olla, aga seda ei tehta. Võibolla on asi lihtsalt minu sisemises ilumeeles, mis ei kannata viibida ebaesteetiilises kohas (eriti kui seda oleks nii lihtne muuta). Indoneeslastel selline tunnetus üldiselt puudub. Aga kui neile see probleemiks pole, siis tegelikult ju ei olegi vahet. Mina lihtsalt hoian oma keskkonda ja ongi korras...

Mingi üritus Bandungi tänaval, kus lapsed olid erinevatesse rahvariietesse pandud

Meie ööbimiskoht Kawah Putih kõrval

Maasikaistandus. Miks nad huvitav taimi neis imelikes kottides hoiavad?

Tee mäkke (kuigi pildil ei saa aru, et tõus oleks). Ees olevad 2 musta täppi on Tšehhi/Slovakkia tiim

Kawah putih kraatrijärv

Väävlihunnikud