Väikesed närukaelad

Sipelgad! Ja hiired! Igal poll ja kogu aeg. See ajab mind lihtsalt hulluks. Kui ma unistasin Indoneesiasse tulemisest, siis ma ei arvestanud ju sellega, et pean igapäevaselt hakkama jubedat terroriseerimist taluma... Täna hommikul avastasin, et need väikesed närukaelad on otsustanud minu juurviljakorvi peas ehitada, otse köögilaua peal. On ikka jultumus. Ma võin ju nendega isegi rahus koos elada kui nad minu territooriumile ei kipu, aga see on juba liig. Kujutage ette kuidas ma pidin selle jamaga mässama, et lauda puhtaks saada... Kui ma rõdul hommikust söön, siis pole aega rahulikult arbuusi nautida, sest väga kiiresti täitub kogu ümbrus nende samade sipelgatega (isegi kui mul ühtegi tilka põrandale pole kukkunud. Nad on nagu mingid verekoerad suhkru lõhna peale kohal). Kui ma täiesti rahulikult istun maas ja loen raamatut, siis ronivad need tüütused mööda jalgu ülesse ja kukuvad hammustama. Suudan neid taluda ainult seetõttu, et juba varsti pääsen nende juurest igaveseks minema. Ja lisaks kõigele muule söövad sipelgad ka seinu ja mööblit. Kõik asjad on augulised ja põrandad kivi/puidu puru täis. Teine nuhtlus on see hiir. Vähemalt nii palju saan positiivset öelda, et meil elab majas üks väike hiir karja suurte rottide asemel. Aga ta teeb öösiti sellist lärmi nagu jookseks katusel ja seintes viis suurt elevanti. Ja ta lõhub taldrikuid ja närib mu puuvilju. Hiirelõksu ma kasuada ei kavatse, sest siis peaks hiljem selle laibaga tegelema. Mingit mürgitabletti proovisin, aga sellest ei teinud ta üldse välja.
Alati on unistustes kõik nii ilus, aga kui nad tõeks saavad on lisaks miljon väikest konksuga lisa. Sain küll tulla elama ilusale troopikamaale, aga kust ma pidin teadma, et selliste väikeste närukaeltega pean iga päev sõdima hakkama? Üldse kui me teaksime ette, millised nõmedused ilusate asjadega alati kaasas käivad, siis ei viitsiks enam keegi midagi soovida.