Esimene motika-reis

Otsustasime reedel koos tšehhi tüdruku Gabrielaga rändama minna. Sõitsime suvalises suunas linnast välja ja 1,5 h pärast jõudsime kogemata väga ägedate koskede juurde džunglis :). Ja seal olid ka kuumaveeallikad. Motikaga sõita on igal juhul tõeliselt mõnus, veidi nagu mäesuusatamine (sest siinsed teed koosnevad peamiselt mägedest).

Algus:

(muide, pange tähele mu punaseid kingi, need on universaalsed mõvid. Käisin nendega edukalt vees, ronisin mäkke ja matkasin džunglis. Siin on sellised kummikingad väga populaarsed ja leidub palju ilusamaid kui keskmised crocsid).

 Teekond:

Kuna mu motikas on päris vana, ei ole mootor enam kõige võimsam. Seetõttu on suured mäkketõusud raskendatud. Enamasti saime ikka ülesse (ergutasime masinat julgustavate sõnade ja kiitustega), aga kaks korda jäime poolel mäel seisma :D. Siis Gabriela ronis maha, et raskust vähem oleks ja nii õnnestus ikkagi mootor käima saada. Aga väga suurtesse mägedesse minu masinaga minna ei kipu, kui ma just mootorit ära ei vaheta.

Tee peal leidsime ka ühe iidvana  ja üüratu puu. Läksime seda muidugi lähemalt uurima. 

 

Sealses metsas oli mitu koske ja kuumaveeallikad ja muidugi olid kõik kohad ilusat loodust täis. Väike probleem oli see, et meile kleepis end külge mingi uus sõber.  Algul mõtlesime, et ta on giid, kes hiljem meilt raha hakkab küsima (õnneks raha ei nõutud). Tegelikult oli tegelane täitsa tore inimene, lihtsalt kommunikatsioon meie vahel eriti edukas polnud (tema ei mõstnud eriti inglise keelt ja meie indoneesia keel on veel küllaltki madalal tasemel). Lõpuks lihtsalt leppisime tema seltskonnaga. Ja lõpuks oli temast ka veidi kasu, kuna ta viis meid ka suure kose ülemise otsa juurde, mida me ise küll poleks üles leidnud. Kuna aega meil palju polnud (ma ei taha pimedas kurviliste teede peal sõita veel), me kahjuks väga pikalt ringi ei saanud käia. Aga sinna võiks tagasi minna teinegi kord, telkima ja matkama.