Veidrusi

Täna sain indoneeslaste kommetest veidi šokeeritud. Peale lastega kunstitunni lõpetamist istusin rahulikult enda toas ja tegin omi asju. Järsku tuleb üks lastest tagasi, ülesse korrusele ja minu tuppa. Tema järel kaks kohalikku teismelist (üks neist on väikese tüdo õde). Olen neid varem ühe korra tänaval näinud ja vahetasime vaid paar sõna. Juhin tähelepanu sellele, et välisuks oli kinni ja nad sadasid  mu magamistuppa täiesti ette hoiatamata. Hea, et mul riided seljas olid... Eesmärgiks oli paluda mult abi inglise keele koduse tööga. Mina oli hämmelduses, et kuidas sa lihtsalt niimoodi teise koju sisse sajad, aga indoneeslaste jaoks on see tegelikult tavaline. Olen juba vist rääkinud, et nad on kogukondlik rahvas ja privaatsuse piirid on kaugemal ja ähmasemad kui meil Euroopas. Lihtsalt kultuuri eripära. Aga tänane olukord oli mulle küll veidi liiast. Minul ei ole südant ka neile halvasti öelda. Ikkagi õrnahingelised 15-aastased tüdrukud, kutsikasilmad peas. Vestlesin nendega u 10 min, tegime nende soovil paar fotot ja ütlesin siis, et pean sõbrale külla minema. Ehk peame hakkama eesust lukus hoidma ka päeval? See on natuke katki, niiet mõnikord vajub ise lahti. Ja kui uks juba lahti on, siis loomulikult vajub mõni naabrilaps sisse :), sellega olen juba harjunud.

Ootamatu fotosessiooni tulemus: hämmeldunud Mirjam ja 1 õnnelikest sissemurdjatest

Näiteks on veel indoneeslastele täiesti tavaline küsida inimestelt meie mõistes isiklikke küsimusi, ja seda juba esimesel kohtumisel, kohe peale tutvustamist. Kui vana sa oled, kas sa oled abielus, mis on sinu religioon, kas oled juba duši all käinud jne. Tänaval kajavad kogu aeg järgi küsimused kuhu sa lähed ja kust sa tuled. Kui tulen poekottidega kodu poole, küsivad naabrid, mida sa ostsid. Üldiselt olen selliste kommetega ilusti ära harjunud. Kui ei taha, ei pea (tõeselt) vastama. Ja pealegi võin ka ise neile huvitavaid küsimusi esitada, ilma, et see kedagi solvaks.

Täna kui käisin ühest pisikesest riidepoest läbi, sain ka veidi ebameeldivust tunda. Kogu aja kui asju lappasin, seisid poepidaja ja tema lapsed minust paari meetri kaugusel ja uudistasid. Nad küsisid ka muidugi küsimusi. Mina olin üleni higist tilkuv (peale pikka jalutamist 35 C on see vältimatu) ja ei tundnud end jõllitavate silmade all just kõige mugavamalt. Nemad aga mõtlesid muidugi vaid head ja olid minusugusest haruldusest siiralt huvitatud. Tänaval käies on sama lugu, kuid siis on distants üldiselt suurem ja ma saan kiirel sammul eest ära kapata. Olen ka ise ilmselt liiga heasüdamlik ja püüan ikka sõbralikult noogutada inimestele, kes mulle entusiastlikult tervitusi pilluvad (hello miss, hello miss, ja mõnikord ka hello, mister). Ainult et kael jääb pidevast ringi keerutamisest kangeks.

Lisaks on mul ka salajane austaja, kes mull pidevalt sõnumeid saadab. Mul pole õrna aimu ka, kust ta mu numbri leidis, sest ma ei ole seda niisama laiali jaganud. Ta ütles, et mingilt sõbralt, aga selle nimi mulle küll tuttav polnud. Igal juhul on see päris koomiline ja otsustasin nalja pärast ka mõnele sõnumile vastata. Meil tekkis hetkeks päris huvitav filosoofiline arutelu usu teemal :D. Muidugi tema on veendunud moslem. Olen saanud mitmeid luuletusi, mis ülistavad Allahit. Näiteks selline (otse kopeesritud sõnumist, koos vigase inglise keelega, ilmselt on kasutatud google-translatorit):
"When u don`t be able to stride,
lost direction in a lone, n0 sun as dark night,
n0 place for anchor.
Hold out, keep always do expect,
ALLAH is always by your side..
keep fighting to face a world`s cruel..
May I know, wht`s ur highest mtivation in a world??"
Ja kõige huvitavam oli muidugi esimene sõnum, mis saabus paar päeva tagasi 5.30 hommikul. Sisu siis selline:
"G0od m0rning... I loVe You EveryDay.."
Eks see kõlab päris kahtlaselt muidugi, aga ma võtan asja huumoriga. Ka teistele darmasiswa tüdrukutele on laekunud taolisi huvitavaid sõnumeid. Kust nad meie numbrid on leidnud jääb vist igavesti müsteeriumiks.