Masala dengan tikus

Kahjuks on meie maja tabanud õudus - rotid... Varem juba nägime paar korda köögiukse taga mõnda ning Tiina ja Marton ka kusagil nurgas toas. Aga nüüd on asi puhta hulluks ära läinud. Kujutage ette sellist stseeni: mina magan öösel õndsat und kuni ärkan mingi paberi krõbina peale. Mõtlen jubedusega, et ehk on jälle prussakas ringi sibamas. Panen tule põlema ja liigutan kotti nurgas. Siis tormab riiuli alt valguse kiirusel välja see jube elukas. Ta oli leidnud mingi kommi, mille Ilona Balilt tõi ja sõi seda. Oli kohutav ja mõtlesin, et nüüd küll enam hullemaks ei saa minna. Järgmine päev ostsin mingid rotimürgitabletid ja toppisin neid igasse nurka. Ja kujutate ette, mida ma pidin tundma kui järgmisel ööl ärkasin jälle! selle krõbina peale üles. Ütlen ausalt, et läksin täiesti endast välja. Muidugi karjusin keset ööd (seda juba esimesel korral) ja hakkasin lihtsalt nutma... Ma poleks kunagi arvanud, et võin närilisi nii hullult karta. Algul ei julgenud ma tuld ka põlema panna, sest kartsin, et ta jookseb siis üle mu jalgade, aga plaksutamise peale ta ära ei läinud. Ja ometigi ma panin enda ukse ette selle mürgi. See teda üldse ei seganud. Ja teisel ööl tuli ta 2 korda! Täna ostis Marton päris vanaaegsed rotilõksud. Mulle see üldse ei meeldi, et pean neid tapma (ja päürast laipu koristama), aga mida muud ma teha saan? Magamistuppa tungida on ikka liig mis liig.

Kenamaid jutte ka veidi. Nädalavahetusel käisime siis jälle raftingul/parvetamas. Seekordne jõgi pidi olema suurem ja võimsam, aga ega ikka väga vahet ei olnud. Ainult mõni kärestikest oli tõesti adrenaliinikas. Aga muidu oli väga tore reis. See oli Wonosobos, kus tegelikult juba varem käisime turistitamas. Eelmine kord läksime päikesetõusu vaatama ühe mäe otsa, aga jäime hiljaks ning ei näinud midagi. Seekord läksime uuesti ja nägime kogu etendust. See oli üliilus muidugi. Ise unustasin fotoka koju, aga Gabriela tegi pilte:

See tüüp on ruubikukuubiku geenius. Ta on Indoneesias 1. kohal ja maailmas 3. kohal selle kiiruse peale kokku panemises. Nüüd harjutab ta silmad kinni. Silmad lahti läks tal kokku panemiseks aega 15 sekundit. Silmad kinni õnnestus asi 3. katsel ja u 3 minutiga (kõigepealt ta vaatas paar min kuubikut ja jättis kõik meelde ja siis pani silmad kinni).

Eile andsin jooga tundi kahele indoneesia tüübile. Oi, see oli naljakas :D. Üks siinne sõber juba tükk aega ütles, et tahab ka joogat proovida, niiet olin nõus. Eile siis nad tulid koos sõbraga. Nad ei ole just eriti sportlikud, sellised laisad kunstiinimesed (mina olen sportlik kunstiinimene :)). Nad olid nii hädas kõigi harjutustega ja ähmi täis. Muidugi nad enne arvasid, et jooga on selline istumine ja niisama molutamine (kõik arvavad nii millegipärast). Tegin veidi kergema variendi neile ja lõpuks olid tüübid väga rahul. Tahavad järgmine kord ka tulla.  Aga see oli küll üks naljakamaid kogemusi mul siin Indoneesias (muidugi ei ole ilus teiste üle naerda, aga ega ma pahaga).