E-Conut ja coconut

Minu üks lemmiktoite/-jooke siin on kookospiim. Semarangis on see päris odav, sest siin samas on mitmeid kookospalmiistandusi. Niiet vähemalt üle päeva ikka ostan seda toredat jooki.

Eelmisel nädalal toimus meil koolis programm E-Conut. See oli tegelikult u kümnele õpilasele Taist ja Malaisiast, kes tulid siia vaid nädalaks. Aga meid darmasiswa tegelasi kaasati ka, kuna oleme välismaalased. Programm oli meil tihedalt täis lühitunde erinevatel teemadel indoneesia kultuuri korda. Näiteks batika, tants ja karawitan. Karawitan on siinne traditsiooniline muusika, mida mängitakse gamelanil (suur komplekt erinevaid löökpille).

Ma ei oodanud sellest tunnist eriti palju, aga see oli vinge. Mõtlesime Tiina ja Ai`ga (jaapani tüdruk), et hakkame ehk iganädalaselt seal käima. Ma sain üllatavalt hästi hakkama ka selle ühe pilli mängimisega, mis mulle sattus. Kui tahame karawitani tundides käia, tuleb meil ühineda indoneesia õpilastega ja see tähendab, et tegevus toimub vaid kohalikus keeles. Aga arvan, et see ei saa nii hull olla, küll me hakkama saame.

Laupäeval oli programmis üritus, kus kõik e-conuti osalised pidid mingi etteastega esinema. Meie siis näitasime semarangi tantsu, mida oleme tantsutunnis õppinud. Saime isegi hakkama ilma, et keegi minestanud oleks. Hetkel mul sellest pilte pole, aga hiljem kui saan, siis näitan teile ka.
Kõige ägedam etteaste oli madagaskari poistelt (eelmise aasta darmasiswa osaline Patrick ja tema bänd). Nad mängisid traditsioonilist madagaskari muusikat ja see oli niiii äge. Kahjuks ei ole mul õnnestunud ühtegi videot siia blogisse postitada, ilmselt on siinsed internetivõimalused liiga aeglased.

Mõned pildid batika tegemisest:

 Ülemisel pildil teeme kodust tööd. Katame riidele joonistatud mustrit vahaga. Keskel on priimusel kuum vaha ja kahjuks saime kõik mõned korrad sellega ka põletada. Minul suuri ville õnneks polnud.
See on minu esimene töö, vahaga juba kaetud, aga veel värvimata:

Ja pühapäeval käisime ekskursioonil Borobuduri templis, suurim budistide tempel Indoneesias (vb ka maailmas, ma ei mäleta):

Ja grupipilt:

Ja lõpetuseks Unnese turvameeste punt:

Nad on uhkes mundris küll, aga ei saa eriti tõsiselt võtta turvamehi, kelle suu on kõrvuni ja kes lehvitavad rõõmsalt mööda joostes. Koomiline punt (nagu pm kõik indoneeslased).