Hiinalinn

Eile õhtul käisime Hiinalinna väisamas.Olen siin juba pikka aega, aga Semarangi väheseid turismikohti ei ole veel täiesi läbi jõudnud käia (ilmselt seepärast, et koolist lubati meile ekskursioon orgunnida, aga seda ei juhtunud). Ega see väga suurejooneline polnud. Seal on üks peatänav, kus on palju putkasid Hiina toiduga ja veidi ehteid ning ümbrusest leiab mõned Tao templid. Templid olid vinged ja värviküllad. Kogu Hiinalinn on väidetavalt palju uhkem Hiina uue aasta pidustuste ajal (millalgi märtsis vist?). Niiet siis tasub uuesti minna.

See on siis see peatänav. Seal oli ka päris koomiline karaoke putka, kus hiina vanaemad-vanaisad (vanusest hoolimata blondeeritud ja nooruslikes/maitsetutes riietes) Hiina-Indoneesia süldimuusikat produtseerisid.

 

Paljude altarite ees olid sellised puuviljadest ohvriannid jumalatele. Hiina jumalused on järelikult minu sarnased (või olen mina nende sarnane?) oma puuviljaarmastuse poolest. Mul käisid templites päris suured neelud nende andide järgi. Enne kojusõitu leidsime õnneks väga hea banaaniputka ja ostsime kohe hulgi koju kaasa (muide banaane siin nii lihtne leida polegi, teisi vilju on rohkem). Need on veel eriti maitsvad eksemplarid.

Tegelesin vahepeal ka maalimisega. Produkt on selline (foto kahjuks moonutab, aga ärge pange paberi lokkimist tähele. Kõrgus on u 1,5m):

Idee tuli planktonitega ookeanis ujumisest.

Avastasin täna, et olen tegelikult päris kannatlik ja järjepidev inimene, kuigi olen alati vastupidist arvanud. Näiteks seda maali tegin järjest u 5h. Vahepeal alustasin ka järgmist batikatööd, mis on 2m x 0,5m. Selle kallal olen töötanud juba vist üle 10h (järjest kõige rohkem siiski 5h). Ja see ei ole üldse naljaasi olla nii pikka aega samas asendis ja aeglaselt vahaga kangale joonistada jne. Olin ainuke, kes praegu sellise suure töö tegi, teised ei viitsinud nii palju energiat sellesse panustada. Homme jõuan selle ilmselt valmis ja siis panen ka pilte (homme lõpetan loodetavasti ka esimese väiksema töö, millest panin juba varem ühe pildi ).
Ka joogaga olen täitsa järjepidevalt tegelenud nüüd juba kolm ja pool aastat. Siin harjutan ka oma kolm korda nädalas.
18.dets toimub meil siin näitus batika ja keraamika töödega ning tantsu etteastega.

Ausalt öeldes ei suuda minu mõistus aru saada, et praegu on juba detsember. See on lihtsalt ajuvaba, et varsti on jõulud, aga õues on iga päev üle 30 soojakraadi. Üks hääleke peas üritab asja selgitada, aga tunduvalt suurem ja tugevam  ajurakkude kogukond surub selle lolluse maha ja lihtsalt ignoreerib kalendrit. Ei aita ka see, et jõulukaunistusi ega -palavikku pole Indoneesias pea üldse näha, kuna see on ju enamuses muslimite riik. Aeg oleks nagu suvesse seisma jäänud, aga samal ajal tundub, et päevad/nädalad mööduvad üha kiiremini. Ja see teeb segaduse veel suuremaks. Lahendus on minu jaoks praegu ainult see, et ma lihtsalt ignoreerin seda arusaamatust. Elan ühe päeva korraga ja kuupäevadele parem ei mõtle.