Laiskus

Olen olnud blogi kirjutamiseks liiga laisk viimasel ajal. Ja ega midagi erilist teada anda ka pole.  Viimased paar nädalat olen teinud veidi tööd ja ülejäänud aja niisama surnuks löönud. Sest ma olen väsinud sellest pidevast ringireisimisest ja turistitamisest. Paar korda käisin siiski rannas, templit vaatamas ja Ubudis uudistamas. Rentisin jalgratta ja olen sellega veidi tiirutanud, aga siinne kliima on veidi liiga palav väntamiseks. Ja muidugi on väga palju vihma sadanud, niiet juba see takistas paljusid ettevõtmisi.

Lõpuks jõudis minuni ka koduigatsuseuss. Lörtsiilma ma küll ei igatse, aga kevad, suvi ja sügis oleksid küll toredad näha. Praegusel hetkel olen kindel, et tulen ta´gasi juba juunis kuigi alguses mõtlesin jääda augustini, aga eks näis. Igatse asju, millele Eestis olles eriti tähelepanu ei pööranud. Näiteks võimalus minna Männiku rabasse jooksma (mitte ilmselt jaanuaris, aga praegu saaks suusatada ehk) ja avarad tänavad, siin ei ole kohta jalutamiseks, rattaga sõitmiseks või isegi korralikuks hingamiseks. Aasaaegade vaheldumine on ka vajalik,  troopika tundub ebaloogiline. Kuidas neil ei ole arusaadavaid pööripäevi nagu meil? Pimedaks läheb aastaringselt u samal ajal, kõikumine on max 1h. Aga samas ma naudin iga päev troopilisi kohalikke puuvilju ja ma ei tea, kuidass ma hiljem Eestis ilma selle luksuseta elama hakkan... Need asjad, mida talvel poodides puuviljadeks nimetatakse ei ole küll päris ehe kraam. Aga mul pole mõtet selle pärast muretseda kuni ma veel siin olen.

Täna tuleb siia leedu tüdruk Toutvile ja jääb nädalaks. peale seda läheme koos ilmselt tagasi Semarangi poole. Siiamaani olen teinud erinevaid töid, mis maja peal leiduvad. Nt aitasin ehitada bambusest põrandat, kaevasin kruusa mingi veefiltrisüsteemi jaoks, kastan lilli jne.

Siin on mul wi-fi, mis tähendab, et olen veetnud aega arvuti taga liiga palju. Eelmised 4 kuud nägin ju internetti vaid välja kohvikusse minnes. Praeguseks olen punktis, kus ei taha enam ekraani näha ka. Sundisin end arvutit avama, et kirjadele vastata ja blogi kirjutada.  Ja edaspidi kavatsen arvutiga tegeleda täpselt nii palju kui hädavajalik on, tunnen, et silmadele ja üleüldse kõigele ei meelde see masin tegelikult absoluutselt. See vastumeelsus lõi silmades välja ka, eile hommikust peale on nad natuke põletikulised.

Tahaksin olla rohkem looduses, aga siin ei oska nagu kusagile minna... Igal pool elavad inimesed või on hulgi söögiputkasid, rämpsu jne. Bali rahvuspark tundub paljulubav, aga tundub, et sinna lastakse vaid giidiga. See varient ei tundu eriti ahvatlev, aga uurin veel.

Täna korjan Toutvile Denpasarist ülesse ja läheme randa.