Igatsemised

Olen hakanud igasugu asju igasema Eestis, mis varem tundusid nii iseenesestmõistetavad, tavalised või isegi tüütud. On ju teada, et inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on. Alati on teisel pool maailma rohi rohelisem ja elu helgem. Proovin ikka end treenida siin ja praegu rahul olema, aga vahetevahel on koduigatsus ja siis ei viitsi selle troopika-eksootikaga üldse õiendada. Mõned igatsused:

Villlemi ja Kirke kaklemine. Kes oleks võinud arvata, et see vingumine ja nõmetsemine tekitab koduse tunde? :D

Kassid, kes laualt toitu varastavad, külalisi ründavad ja vahetevahel süles nurruvad (kui sa neile enne korralikult oled süüa andnud ja üldse eeskujulikult käitunud).

Tühjad laiad ja prügivabad tänavad, kus on rahulikult ruumi liikuda.

Metsas jooksmine. Siin on ainuke koht, kus sörkimas käia ülikooli kampus. Aga seal pean kogu aeg kordama sama 1-2 km ringi (asfalttee peal), mis on päris igav.

Jalgrattaga sõitmine. Nii mõnus oli Eestis igal pool rattaga käia, aga siin oleks see kui vabatahtlik surmasuhu astumine. Ühtegi kõnniteed (rääkimata rattateedest) pole ja autoteed on kitsad/augulised/mägised. Ja juhid ei ole piisavalt tähelepanelikud, et ratturit näha.

Suusatamine. Ilmselt ei tule üllatusena, et  siinmail selle spordiga ei tegeleta...

Veidikenegi isiklikku ruumi. Kui ma siin kodust välja ei lähe, siis on suhteliselt ok, aga nii päris elada ei saa. Tore oleks käia väljas ilma, et peaks kõigile naabritele detailselt seletama kuhu, miks ja kui kauaks ma lähen.  Eriti kena oleks tänaval liikuda ilma, et kõik möödujad üritaks vestlust alustada ja minu parimaks sõbraks saada (iseenesest on ju selline tähelepanu positiivne,aga kui oled seda juba 8 kuud igapäevaselt pidanud kogema tundub see lihtsalt ahistamisena).

Teatud toidud: kodus tehtud leib, soolakurk, värske hapukapsas, kartuli-peedi-hapukurgi -sibula salat. Ja mahlapressiga värskelt tehtud hõrgutisi olen ka taga nutnud.

Taimeteed. Indoneesias on üldisel saada vaid musta ja rohelist teed, aga need mulle eriti ei istu. Eestis olin harjunud kogu aeeg lürpima igasugu taimeteid ( nt pärnaõie, piparmündi, mustsõstralehe, vaarikavarre jne). Kindlasti siin on ka palju taimi, millest kõlbaks jooki keeta, aga kohalikud neid ei kasuta ja mina ammugi ei tea, milliseid korjata.

Ashtanga Jooga kool. Teen ise hommikuti regulaarselt joogat, aga klubis ühistundides käia on nii palju mõnusam ja lihtsam. Üksi end motiveerida on keeruline. Aga vähemalt arendan enesedistsipliini.

Külm ilm. Uskuge või mitte, aga ühel päeval leidsin end unistamas pakaselisest talveilmast, mil ma külmetavad käed pean sügavale taskusse toppima ja kogu näo salli sisse kerima. Eriti igatsen magamist jahedas toas paksu teki all.

Õmblusmasin ja kõik mu käsitöömaterjalide varud. Pidevalt on vaja midagi meiserdada/parandada/ümber teha, milleks ma siit õigeid vahendeid ei leia (või ei taha osta).

Inimesed, kes aegadest/kokkulepetest kinni peavad. See on lihtsalt kohutav, kuidas siin lihtsalt puudub täpsuse kontseptsioon. Ja mitte ainult sõprade vahel, ka kogu ülikoolisüsteem on sama lohva ja isegi valitsuseametid. Viskab ikka üle küll kui pidevalt jäetakse loenguid ära ja õppejõud lihtsalt ei ilmu kohale (selle vastu mul midagi pole, et tunnid ära jäävad, niikuinii on mul paremaidki asju teha, aga väga nõme on lihtsalt 2 tundi koolis passida ja seina vahtida). Aga ükskord oli see lõdva suhtumine positiivne ka: unustasin raamatu õigel ajal tagasi raamatukokku viia ja mitte keegi ei vaevunud mult viivist küsima (muidugi olen ka siiani ainuke inimene, kes seda raamatut laenutanud on...).

P.S Tiina ostis paari päeva eest meile vannituppa uue pirni, mis tekitas kogu leibkonnas suurt furoori. Oleme ju juba 2 kuud vaid pimedas vannitoavõlusid nautinud. Alguses ei viitsinud keegi pirni vahetada ja hiljem olid kõigi silmad juba omandanud pimedasnägemise võime. Ja siis juhtus üleeile õhtul nii, et kui mina dušši võtsin süttis äkki laes ere valgus ja Tiina naeris ukse taga. Praeguse seisuga ma veel ei ole harjunud tuld iga kord põlema süütama.