Merapi!

 Pühapäeval käisime lõpuks ometi ära Merapi vulkaanil, mis on Jaava suurim tulemägi (Merapi tähendabki tõlkes tulemäge), mille kõrgus on peaaegu 3000m. Unistasin sellest matkast juba nii kaua, aga pidime ootama vihmaperioodi lõpuni. Igal juhul sai sellest üks minu  ägedamaid elamusi siin.

Alustasime mäkketõusu kell 01.00 (öösel), et päikesetõusuks platsis olla. Minul jäi magamine täiesti vahele, sest olime magamiskottidega ühe väikese toa põrandal ja jube kitsas oli. Aga polnud hullu. Pimedas ülesse minna oli huvitav. Kasutasime taskulampe, niiet jalge ette nägi ilusti ja kuu andis ka palju valgust. Alguses liikusime tükk aega lihtsal pilve see, aga hiljem kui sealt välja jõudsime olid vaated võimsad: tähed, öised mägede silluetid ja kauged linnad. U 4h läks aega, et jõuda laagrisse, kus päikesetõusu vaatasime. Esimene tund oli kõige raskem. Jalad ei olnudki väga väsinud, aga pidevalt hakkas iiveldama, niiet pidin koguaeg peatusi tegema. See tuli sellest, et olime juba kõrgetel laiuskraadidel, korralikult magamata ja äkitselt hakkasime suurt sporti tegema. Niiet midagi hullu polnud, kui keha ära harjus, siis läks tunduvalt kergemaks. Viimased pool h enne päikesetõusu kohta oleksime nagu liikunud kuumaastikul. Puid-põõsaid enam polnu, igal pool vaid kivid, kruus ja tähistaevas. Liikudes ei saanud aru, aga tegelikult oli nii kõrgel mäes päris külm. Kui päikest ootama jäime, siis tekitasime sooja saamiseks inimpuntra seljad vastamisi :D, mis aitas väga hästi. Muidugi ma piisavalt riideid kaasa ei võtnud (nagu enamus teisigi), aga sain Tiinalt sokid ja Lucialt salli laenuks ning hüppasin pidevalt ringi. Päikesetõus oli loomulikult imeline ja valguse tulles muutus ümbrus täiesti teistsuguseks. Peale seda kino hakkasime tippu ronima, mis oli juba omaette kogemus. Ma pole elu sees  varem sellist maastikku näinud, oleks nagu kusagil teisel planeedil reisinud. Tippu jõudmiseks läks u 45 min ronimist mööda hiiglaslikku liiva-kruusa-kivi hunnikut.  Pimedas oleks seal liikumine olnud liiga ohtlik, sest võiks kogemaa mingeid maalihkeid tekitada, aga valges sai ilusti ettevaatlikult edasi rühkida. Suurim ebamugavus oli see, et pidin iga paari sammu tagant jalanõusid kiviklibust tühjendama, aga vähemalt olid sokid jalas. Merapil tegelikult ühte korralikku tippu polegi, sest tegu on ju vulkaaniga. Üleval on lihtsalt üks hiiglaslik sakilise servaga kraater. See oli jällegi väga võimas vaatepilt. Paljudest kohtadest tuli väävliauru välja ja nägime isegi laavat! Aga seda ainult imepisikesel hulgal, kaugel kraatri põhjas kiviserva alla (see oli punane nagu veri). Mingisugust purskeohtu muidugi polnud, vastasel korral me poleks üldse sinna mäkke ronima hakanudki. Tänapäeva tehnika abil on asjatundjatel lihtne ära näha, millal vulkaanid seismiliselt aktiivsed on. Veetsime paar tundi tipus ja päikesetõusu platsil ja siis tulime alla u 3 tunniga. Suures valges oli kogu ümbrus nii teistsugune, justkui oleks kahel täiesti erineval mäel käinud. Peale kuumaastikku (mis ka pimmedas erinev tundus) jõudsime nii ilusasse suurde rohelusse, mida ennem üldse näha polnud. õhk oli värske ja jahe, linnud laulsid igal pool. Nagu oleks paradiisi sattunud :).

Kaks kõige lemmikumat asja Indoneesias ongi mulle mäed ja kosed. Merapil tundsin end nagu seitsmendas taevas ja kogu maailma mured läksid meelest ära. Ekspeditsiooni korraldas meie kohalik sõber Erul, kellel on matkamistega palju kogemusi ja kokku olime 14 inimest. Aga me ei liikunud kunagi ühtses pundis, sest kõik olid erinevas tempos. Ja nii oli minu arust palju mugavam, sest tüütu on üksteise seljas elada pidevalt. Kuna ma teen pidevalt joogat ja muud trenni, siis mulle see ronimine väga raske polnudki. Kuigi ma mägedega harjunud pole olin pidevalt esi esimese poole hulgas koos harjunud mägigurudega Tšehhist ja Slovakkiast. Näiteks Tiinale, kes sporti siin üldse ei tee, oli matk väga raske. Jaapani tüdruk Ai sai kahjuks mägihaigust kogeda, kuigi Merapi pole nii kõrge, et tavaliselt see probleemiks oleks.

Mul on nii palju pilte, mida tahan siia lisada, aga arvuti pole sellega nõus kahjuks... nende 8 üleslaadimine nõudis 5 katset ja kulges juba aeglaselt. Ma ei tahtnud enne postitust üles panna kui kõik pildid ka saab, aga võibolla see ei juhtu kunagi, niiet panin praegu nii (kes facebooki kasutab saab sealt neid näha). Loodetavasti hiljem lisan siis fotosid. 

Maailma serval

Pilvebaleriinid maailma serval (Tiina ja mina)

Seitsmendas taevas

Merapi tipp

Tagumine mägi on naabervulkaan Merbabu

Kohalikud tegelinskid tippu vallutamas