Vinguviiul

Tahan nüüd natuke vinguda. Kui teid ei huvita, siis pole vaja lugeda.

Üle pika aja on mul jälle nii vastik peavalu, juba eilsest saadik. Mingit energiat pole ja kõik asjad käivad närvidele. Kui pea lõhub, siis mulle alati tundub millegi pärast, et kogu maailm on minu vastu ja ma ise ka ei kannata mitte kedagi. Ja see on nii tobe, sest tean väga hästi, et selline mõte on täiesti ebaadekvaatne.
Ja kõige nõmedam on see, et ma saan ilusti aru, millest probleem tekkis, aga parandada ei oska. Ma nimelt olen liiga empaatiline ja võtan teiste mured endasse. Eile sain ühe siinse sõbraga kokku ja ta kukkus mulle südant puistama. Mis oli tore tegelikult ja huvitav ka ja mul on tõesti hea meel, et ta end avas. Aga pärast koju minnes tundsin end nii tühjana ja sellest ajast saati pea lõhub nii kohutavalt. Kuulasin teda mitu tundi nii intensiivselt, elasin kogu hingest kaasa ja toetasin igati. Kuidas ma saan seda teha ilma end tühjaks pigistamata? (Muide, te ei kujuta ette kui kohutavat müra ma siin ülikooli kampuses praegu kuulama pean: siin küib mingi üritus, kus lauldakse covereid kuulsatele poplauludele, väga halvasti ja kohutava tümpsu saatel...jube kõvasi ka kõigele lisaks). Ja nüüd hakkasin muretsema. Sest kuidas ma peaksin tulevikus terapeudina töötama hakkama kui ma ei suuda hoida piiri enda ja teiste tunnete vahel? Kujutage ette, et ma käin iga päev tunniks paariks mõne depressiivse inimese probleeme kuulamas ja temaga kogu südamest tegelemas ja peale seda lähen igal õhtul koju täiesti tühjana ja lõhkuva peaga. Ei tundu just eriti ilusa tulevikuväljavaatena... Kas kellelgi on soovitusi, kuidas enda piire õiges kohas hoida?
Ja nüüd see sõber on nii õnnelik, et ma temast aru sain ja et ta end välja sai elada. Selle üle on mul ka hea meel, aga ikkagi on kohutav enesetunne. Homseks läheb valu üle, ma tean küll, aga praegu tundub, et see jama ei lõppe mitte kunagi. Käin täna päev läbi ringi tuima näoga, mis võib ilmselt päris naljakana mõjuda (või siis kurjana, ma ei tea), sest näo liigutamine teeb valu palju suuremaks. Rääkimisest on ka parem hoiduda. Isegi naeratada on piinarikas, niiet näin tõenäoliselt surmtõsisena.
Aga homme on kõik juba ilusam. Üle 48 tunni selline jama tavaliselt ei kesta. Seega pole vaja liialt muretseda. Aga tõesti, kui kellelgi on ettepanekuid, kuidas mitte teiste kannatusi enda pähe võtta, siis olen üks suur kõrv!