Üleeile käisime koos ühe leedu tüdrukuga ülikooli iinglisekeele tunnis esinemas. Noor õpetaja Lulu, kes meid siin ka aitab, kutsus meid. Pidime õpilasi motiveerima usinamalt keelt õppima :). See oli päris huvitav. Õpilasi oli väga palju - u 60! Rääkisime veidi, kui kasulik ikka on osata inglise keelt (saab edukamalt reisida, või nt meiega suhelda jne). Siis moodustati grupid, kes siis meile küsimusi esitasid. Kõik olid väga õnnelikud ja mulle tundus küll, et hakkasid kohe keele vastu suuremat huvi tundma :D. Olime seal oma 1,5 tundi ja pärast korraldas Lulu meile 2 õpilast, kes meid motikaga koju viisid. Paari päeva eest oli meil veel üks esinemine. Koolis korraldati darmasiswa inimestele welcoming ceremony. Pidime seal õpetajatele tutvustama oma kodumaid ja veidi laulma. Huvitav on see, et siin pole mul esinemishirmu peaaegu et ollagi. Olen ise ka imestunud. Vb on see sellepärast nii, et kõik niikuinii armastavad maid bulesid ja kõik on väga õnnelikud meid nähes/kuuldes. Mul pole mingit põhjust karta, et esinemine publikut ei rahulda või et ma mingit kriitilist tagasisidet saan. Ja muidugi on siinne esinemine ka veidi halenaljakas. Kui ma ei saa seda tõsiselt võtta, pole ka vajadust pabistada vist.
Täna sõidame 3 päevaks mägedesse matkama. Järgmine nädal siis valgustan teid selles osas.
Mida sa siis laulsid, valge naine? Või tantsisid Kaera-Jaani? See oleks kõva sõna, kui kohalikele K-J õpetaksid :)
ReplyDeleteTegelikult laulsime kõik koos ühte vana leedu laulu. Selline regilaulu tüüpi lugu. Me kõik oleme ju siit kaugelt ida-/põhja-Euroopast ja ega need rahvalaulud nii erinevad pole (vist).
Delete