Riiul

Ühes meie bule-maja tagahoovis on palju bambusekeppe ja igasugu ehitussodi. Mõtlesin siis, et võiks bambusest ja nöörist riiuli ehitada, kuna mööblit meil peaaegu ppolegi. Läksin oma saega rõõmsalt sinna tuhnima ja juba hetke pärast tulid uudistama paar naabrinaist. Et mida see tüdruk sel nüüd teha üritab. Kuidagi viipekeeles ja väikese tüdruku inglise keele abil (lapsed siin koolis veidi üpivad seda) sain neile seletatud, mida teen. Selle peale hõiguti kohale naaberaia vanamees (ta võis ikka oma 80 vabalt olla) ja võeti sujuvalt mult ehitusmaterjalid käest. Ja mõne tunni pärast valmis minu uus riiul-laud. Mina istusin ja vaatasin pealt, kuidas mees töötas. Muidugi olid juba 5 minutiga meie ümber kogunenud ka kõik ümbruskonna lapsed  (ikka oma 20 oli neid kindlasti) ja kamuid karvaseid ja sulelisi. Veidi saime ka suheldud ja lapsed õpetasid mulle sõnu.
Indoneeslased elavadki kogukondlikku elu. Kogu suguvõsa on pidevalt ninapidi koos ja kõik lapsed jooksevad karjas ringi. Kui meie nende kõrvale kolisime, võeti ka meid justkui perekonda. Eile tõid naabrid meile süüa jne. See oli neile vist täiesti loomulik, et nad mulle riiuli kokku ehitasid. Mina olin peaaegu pisarateni liigutatud muidugi. See laualogu on nüüd minu lemmik mööbliese kogu eluks ilmselt :). Võtaks selle hea meelega ka koju pärast kaasa, aga ega see vist mõistlik pole. Homme teen temast ka teile pildi.

Täna riiulit oodates sain mitmeid komplimente oma nina kohta :D. Indoneeslastele meeldib mu nina väga, nad tahaksid endale ka sellist. Ütlevad, et see on pikk ja ilus. Ja üks naine ütles mulle, et kui ta oma järgmise lapse saab, loodab ta, et too on sama ilus kui mina. On ikka naljatilgad. Indoneesia naised on üldiselt vääga ilusad. Ilusaid mehi on ka, aga mitte just palju. Suur osa neist on sellised lõhikesed ja trullakad :D. Aga olen ikka mõnda kena ka näinud.