Bulee, bulee!

Valgeid inimesi kutsutakse siin buledeks ja tänaval liikudes kuuled pidevalt kedagi endale seda järgi hõikumas. Aga seda ei mõelda kuidagi pahaga, indoneeslased lihtsalt ei hoia oma imestust/imetlust tagasi, nagu teevad nt eestlased negritode puhul. Läks nii, et leidsime 3 maja ühel ja samal tänaval, kus me siis nüüd pesitseme. Ühes majas 5 ida-euroopa tüdrukut, teises 2 ja meie majas 2 eestlast + ungari poiss ja kohalik tüüp Erol. Üldiselt siin ei lubata üürida segamaja poiste ja tüdrukutega koos (moslemiriik ikkagi ju), aga kuna meil on 2 korrust ja magamistoad on ühtedel üleval, teistel all, tehti meile erand  (Erol ja Marton olid juba u kuu aega endale maja otsinud, aga siiani polnud õnne olnud). No ja siis hakkasimegi enda tänavat kutsuma jalan bule`ks (bulede tänav), sest oleme siin suur haruldus, Semarangis ei ole isegi eriti turiste. Kodu ümbrus on meil väga kena, selline küla õhkkond rohkem. Oleme suure mäe otsas ja igal pool on taimed, palmiistandused jne. Mõni pilt majast: (me pole veel jõudnud siin koristada ega seinu värvida)

Mina ja Tiina elame siis 2. korrusel eraldi tubades, lisaks on seal 1 ühine ruum ja rõdu. All on köök, vannituba ja poiste toad. 

 Eile käisime linna keskuses madratseid ostmas. Niiet siis võis näha Semarangis mitte ainult 8 bule-tüdrukut, vaid 8 bule-tüdrukut 8 suure madratsiga:

Linna sõitsime angkotiga (siine ühistransport, väike ja iidvana oranž minibuss, ukse asemel küljes suur auk). Tagasiteel toppisime selle madratseid täis ja pidime ka ise sisse mahtuma: