Darmasiswa programm

Kuna kõik ilmselt ei ole teadlikud, mis asjaoludel ma siia Indoneesiasse saabusin, seletan seda ka veidi lahti.
Hakkan siin nimelt Darmasiswa stipendiumiprogrammi kaudu Indoneesia traditsioonilist käsitööd õppima.  Asja on korraldanud siinne kultuuriministeerium, kes soovib luua/parandada välissuhteid teiste maailma riikidega. Osalejaid on siin sellel aastal kokku u 700 ja kõik saadetakse laiali eri Indoneesia ülikoolidesse, kus siis peaks toimuma kulruuride /segunemised. Kõigile osalistele makstakse iga kuu stipendiumi põhikulude katmiseks ja ka õppemaks on ministeeriumi poolt kaetud. (Muidugi selline heldus paneb mind veidi imestama, sest paljud kohalikud noored ei saa endale ülikooliskäimist üldse lubadagi, meile aga makstakse selle eest lausa peale. Ka avamistseremooniat korraldades pole meie poputamiselt kokku hoitud: meie hotell Jakartas on ülimalt luksuslik, lisaks sõidutatakse meid kõki homme lennukitega ülikoolilinnadesse kohale. Meien ilusa hotelli kõrval on kohe näha teist äärmust: kolist kokku lapitud majad, rämps ja muu jama). Igal juhul mina saan siia jääda aastaks, mõned on ka 6 kuud. Peale käsitöö sai valida veel mitmete erialade vahel (nt indoneesia keel, traditsiooniline muusika, turism, traditsiooniline tants jne).

Suur rahvahulk siin meie kooliaasta algüritusel on mind veidi väsitanud. Üks hetk suhtled kellegagi, teine hetk on ta juba teadmata kadunud kuskile hordidesse, kellgi nimed ei jää meelde ja pidevalt pead läbi käima samad põhiküsimused: kust pärit, nimi, mida õpid jne. Aga õnneks juba homme sõidame edasi. Leidsin täna ka 3 eesti tüdrukut ülesse (teoreetiliselt peaks meid olema 7, aga 3 on kusagile haihtunud. Ehk nad ei tulnudki kohale?). Üks neist tuleb minuga samasse kooli, niiet saan siis ka veidi kodukeeles rääkida.

Mul on veidi raske ka harjuda tohutu tähelepanuga tänaval. Kui käisime ühe eestlasega täna veidi väljas, tuututasid autopasunad vahetpidamata ja iga nurga tagant keegi uudistas meid. Ega need valged inimesed nüüd nii ebaloomulikud ju ka pole. Meile tuli vast kari väikesi poisse, kes kõik heleda häälega hõikasid: "Hey mister!". See oli küll naljakas.

Hommikusöögiks sain elus esimest korda papayat (see oli muidugi imehea!).

Sõin selliseid taldrikutäisi lausa kolm :D. Lõuna- ja õhtusöögid olid ülivürtsikad... Ilmselt ongi see siin normaalne. Kogenematu nagu ma indoneesia toiduga olen, kuhjasin muidugi endale taldrikusse hunniku ube ja ilusat punast kastet ja segasin riisiga ära. Alles peale esimest ampsu sain aru, et mõlemad on tšillit paksult täis topitud. Muidu oli hea, aga silmad ja nina jooksid ikka korralikult vett.

Päeval peeitasin veidi meie imelise basseini ääres: