Rand!

Nädalavahetusel käisime rannas Jeparas. Esimest korda selle aja jooksul kui Indoneesias olen! Sest elame tegelikul merest päris kaugel (korralik ilus rand on 2,5-3h. Aga tore oli üle pika aja ujuda. Vesi oli täielik supp loomulikult, lõpuks pidi välja tulema lihtsalt seepärast, et liiga kuum oli J. Käisime kahes rannas ja ka paadiga väikesel saarel. Muidugi õnnestus mul end veidi ära põletada, aga õnneks mitte väga hullusti. Panin küll 5 kihti kreemi peale... Aga ma ligunesin vees ikka tunde nii laupäeval kui pühapäeval ja seal võtab päike eriti kõvasti. Indoneesia keeles on päike matahari. Mulle see sõna väga meeldib (tõlkes on see päeva silm, mata-silm ja hari-päev). Sain endale uueks hüüdnimeks Mirjam bakar (küpsetatud mirjam, siin on paljud toidunimed ... bakar, nt ayam bakar = küpsetatud kana).

 Siin näete lähemalt vaadates indoneeslasi ujumas. Riietega loomulikult. Olles rannas istuvad nad suurema osa ajast pikkade riietega varjus. Vette lähevad heal juhul 5 minutiks. Suur osa inimestest siin isegi ei oska ujuda (kujutate ette, ise on nad maailma suurima arhipelaago asukad ja ei oska ujuda!). Asi on selles, et nad kardavad päevitumist nagu surma. Siinne iluideaal ei luba päikest nautida. Ja seepärast ei saa ka ujuda, hakkab ju vees päike eriti hästi peale. Ja kui üldse kuidagi ilma vees sulistamiseta ega päikese käes olemata  ei saa, kaetakse end igalt poolt kinni ja pannakse 50spf kreem peale. Niiet probleem pole mitte ainult rangetes moslemite reeglites. Ja muide, täiesti normaalne on näha indoneeslasi sõitmas motikatega talveriietes (ikka pikk jope, kindad, sall, müts ja sokid). Seda muidugi mitte külma pärast vaid selleks, et mitte päikese poolt katsutud saada.

 Korallid ja karbikesed rannas:

 Tagasisõit saarekeselt päikeseloojangul:

 Tegime sillalt uhkeid vettehüppeid. Ja sõitsime nede kollaste paatidega:

Indoneeslased kasutavad motikaid koguperesõidukitena. Tavaline on mahutada ühele tsiklile ema, isa ja 3 last:

Külastasime ka mööblivabrikut. Jepara on linn, kus on väga palju mööblimeistreid. Nad nikersavad puust igasugu imeasju. Kui keegi soovib Indoneesias äri teha, siis parim võimalus on hakata käsitöö-mööblit eksportima. Siinsed meistrid teevad väga head tööd ja müüvad suhteliselt odavalt (pea kõik on siin ju odav).  Niiet ostad siit mööblit kokku ja müüd kallimalt Euroopas maha. See läheks inimestele kindlasti ülihästi peale, eksootika ju ikkagi.

Paar paksu puust onklit:

Ukir e nikerdused:

 Paremaid mööblipilte mul kahjuks pole ette näidata praegu.