Eile õhtul komistasin omapärase seikluse otsa. Õnneks lõppes kõik ilma suuremate kahjustusteta, aga ehmatus oli küll veidi liiga suur. Pidime õhtul saama ühe eestlasega besseini ääres kokku, aga kuna liftid olid üle rahvastatud, ei pääsenud ma kuidagi liikuma (hotellis nimelt polnud treppe, mida tohiks kasutada!). Kui ma lõpuks oma tuppa jõudsin, ei viitsinud ma küll enam uuesti liftiga alla reisima hakata, eriti kuna korruseid oli vaja läbida vaid üks. Otsustasin siis kasutada emergency treppi, sest paljud olid rääkinud, et ee on võimalik. Ka toanaaber julgustas mind takka ja ütles, et ka tema käis sealtkaudu basseini juures. Läksin siis emergency uksest välja välitrepile. Aga paraku tuli välja, et väljastpoolt neid uksi enam lahti ei saa... Jooksin siis trepist allapoole ja mööda lamedat katust, siis mingist redelist alla. Jõudsin välja räpakasse ja kitsasse hotelli sisehoovi. Süda tagus juba korralikult ja mütlesin, et siia ma nüüd siis jäängi ja keegi mind otsima ka ei tule. Lõpuks jõudsin suure musta raudväravani, mis viis hotelliesisele alale. Muidugi oli see lukus. Hakkasin siis väravat taguma ja hõikuma. Algul ei kuulnud keegi midagi, aga varsti ilmusid välja kaks segaduses ja paaniliste nägudega turvat. Nemad mu siis päästsidki. Tundsin end nagu mingis action-filmis - jooksed pimedas mööda räpaseid tagatreppe ja katuseid...
Samal õhtul kaotasin ka oma armsa käevõru kusagile. Kahtlustan, et sinna treppidele ta jäigi, aga ega ma enam tagasi ei läinud.
Tänane päev on möödunud oodates lennujaamas. Peaksime sõitma Semarangi edasi, aga lendu lükatakse muudkui edasi. Ühest kohvikust sain siin ülimalt head mahla/smuutit: mango+tähtvili+õun.
Indoneeslastel on huvitavaid veidrusi, mida peab teadma, et ei tekiks piinlikke olukordi. Näiteks ei tohi sa kellelegi midagi vasaku käega anda. Seda võetakse solvanguna, kuna vasakut kätt kasutavad nad siin vetsus enda pesemiseks. Istudes ja kellegagi rääkides ei tohi varbad olla suunatud vestluskaaslase poole. Ka see on solvav, kuigi ma pole päris kindel miks. Ka ei tohiks indoneeslasele rääkides pidevalt silma vaadata, vahepeal tuleb pilku mujal hoida. Otsene silmavaatamine võib neile mõjuda hirmutavalt ja harjumatult. Selle kombega on mul küige raskem harjuda. Kuidas ma saan niimoodi inimesega rääkida, et ma talle pidevalt otsa ei vaata?
tahaks ka sellist smuutit juua.
ReplyDeleteps. nimi on imelik aga selle nime alt hakkab kommenteerima kõik kerese pere asukad.
See vahepeal mittesilmavaatamine on minu meelest just normaalne, sest liiga pikk silmside ei ole kõige mugavam, kui kellegagi pikemalt rääkida.
ReplyDeleteLiftilugu oli nagu halb unenägu!
Tere lapsuke, rõõm näha ja lugeda, et sul ikka kenasti läheb (enamasti)!
ReplyDeleteNime all - dfuylLol aegh - kommenteerib tegelikult vend Villem, julgematel hetkedel kindlasti ka õde Kirke. Mina, ema, püüan iseseisvaid postitusi tegema hakata ;)
Nägin kõvasti vaeva, et saaksin oma juttu siia lisada, uhh... Järgmised korrad peaks ilmselt libedamalt minema :)
Mirjam, palun jätka sama meeleoluka ja tiheda blogimisega. Ootan huviga järge. Jaana (blogisse jutule saamises olen Viidast veel sammu maas, aga loodetavasti päeva lõpuks saan oma jutu postitatud;)
ReplyDeleteKüll on tore, et sind selline põnev aasta ees ootab!
ReplyDeleteEnne võõra ukse sulgemist tuleb alati tagasitee kindlustada, näiteks väike kivike ukse vahele :)
Põhikoolis õppivad kommentaatorid võiksid ortograafiareegleid järgida!
Mirjam, see juhtum on niiii sinulik. Lahe! Vaata ette! :-)
ReplyDelete